Kroonika

Märkasin, et POOL aastat ei kirjutanud ma siia ühtki rida. Aeg kihutas! Aga riputan tagantjärele mõned pildid, mis võibolla annavad natuke edasi ka Pariisi või Prantsusmaad.
Kevadel käis meil parasjagu palju külalisi. Sattusime näiteks Tour Montparnasse`i tippu, mida soovitaks neile, kes rahvamasse eelistavad kaugelt vaadata ja seega Eiffelist eemale hoiavad, aga peopesa-Pariisi siiski näha tahaks:

Bretagne oli täiesti hunnitu... Ja loomulikult sai meie üürimajakesse tassitud ohtralt austreid kiviviske kaugusel rannal paiknevalt austriturult. Eriti mõnus oli degusteerida neid otse tühjakssöödud karpidest sillutatud rannal.  Ja siider. Seda juuakse muidugi kohvitassilaadsetest siidritassidest, mitte kusagilt mujalt.

Üks eriti tore iga-aastane komme on J eelkoolil järgmine. Mais leiab aset laste rongkäik, mis sulgeb lausa kogu kvartali. Lapsed teevad klasside kaupa kostümeeritult umbes kilomeetrise ringi tänavatel, saatmas vanemate kaamerate sähvatused, trummipõrin, laulud, mööduvate täiskasvanute imetlevad hüüded jne. Iga klass meisterdas tööõpetuse tunnis mitme nädala vältel oma kostüümid ja maskid ise. Seal leidus nii indiaanlasi, mereröövleid, flamenkotantsijaid, pilvi, lilli jne. J klass kehastus muidugimõista printsessideks ja rüütliteks. No igatahes hästi tore traditsioon, lapsed tundsid end tõeliste staaridena. Kahjuks oli ilm natuke jahe ja kostüümid said oma täies ilus paista siseruumides.


Lillelapsed:

Kooliaasta lõpus, juuli alguses, toimus iga-aastane koolipere (eelkool ja algkool koos) lõpupidu Kermesse lastele, õpetajatele, vanematele. Lastele palju erinevaid mänge, näomaalinguid ja kõike muud, igal pool müüdi koduseid küpsetisi, avatud oli alkoholiga baar ja õhtu päädis sellega, et algkooli siseõu täitus pikkade laudade ja õhtusöögiga kõigile üheskoos ning spordisaalis toimus disko suurtele ja väikestele, mis oli täiesti popp:).  Väga äge üritus. Ja jällegi pole Eestis midagi sellist kohanud. Mõni pilt: 1) J koos oma siira austaja ja südamesõbra, Ethaniga, kelle kuuendat sünnipäeva äsja sügisel tähistati, 2) kotijooks polegi ainult Eesti talurahva lõbu; 3) isad õhtusööki korraldamas.



Väga mõnusa ambiance`iga kool!!
Ja muidugi sai osaletud kõigil Kaia Kanepi mängudel French Openil. Minu jaoks esimene taoline kogemus, kogu see turiin oli suur elamus ja kultuuriline rännak:). Soovitan soojalt. Jennil õnnestus pääseda ka suures plaanis Eurosporti:).

Prantsusmaa-Eesti sõprusmäng jalkas kahjuks nii palju positiivset ei pakkunud, aga vähemalt sai bussitäie eestlastega endast kõik olenev tehtud, et vähemalt ükski värav ära tuleks:

Lapsest sirgus...õpilane!

Kunagi küsisin endalt M. Dietrichi vastavat lauluviisi ümisedes tihti, et kuhu ometi mu beebi jäi. Nüüd on natuke sama tunne - täiesti ootamatult on meile sisse kolinud ranits, üüratu summa eest koolitarbeid ja koduste koolitükkide pärast muretsev ÕPILANE. Kuhu kadus väikelaps? Jah, c`est la rentrée, ja ei mingit step-by-step üleminekuaega. Teisel koolipäeval unustasime maha käärid ja minitahvli, mina muretsesin kogu päeva:). Õnneks pähe õppida antud luuletus oli selge. Kolmanda päeva hommikul ütles J, et õpetaja oli mulle märkuse teinud, et harilik on vähe teritatud...:) Koju õppida antakse iga päev, nii et J  isegi reede õhtul maga minnes muretses, et järgmiseks päevaks on ju õppimata... Emmega õppimist üritan minimeerida, pean vähemalt alguses natuke toetavalt kõrval istuma.
Uutest kohustustest hoolimata on tunne siiski ettevaatlikult hästi hea. Klassis on 20 prantsuse last, klassiõpetaja on väga sümpaatne, kuigi üsna range, koolil hea aura ja suured ruumid, ning mis peamine, lapsed väljuvad koolis rõõmsate nägudega. Muutunud on ka see, et kui eelkoolis oli igapäevane kontakt õpetajaga tavaline, siis kooli siseneb koolipäeval ainult õpilane! Kui õpilase vanem soovib klassiõpetajaga vestelda, tuleb selleks igapäevase suhtlemise vihiku kaudu (mis peab alati olema ranitsas) aeg kinni panna. Kõik mured ja rõõmud saab õpetajaga vahetada ka vihiku kaudu. Alguses tundus see mulle väga piirav, aga nüüd mõtlen, et  nii sobibki. Usaldan ja usun oma süsteemi sobivasse lapsesse. Klassiuudistamise võimalus tuleb peatselt lastevanemate koosolekul.
Tunnid algavad nagu ikka 8.40 (koolis peab olema punkt 8.30) ja lõppevad 16.30. Kui 16.30 lapsele vastu minek võimalik pole, saab lapse jätta pikapäevarühma. Seal võtavad nad koos, ilusa ilmaga õues, kodust kaasa pandud õhtuoodet (17.00ni) ning pärast seda meisterdavad või teevad koduseid töid tunnikese.
Kunagi seadsin siin blogis eesmärgi, et ehk saab J aastaga kolmese prantslase kombel rääkima. Ma usun, et tegelikult on läinud palju paremini. Ka pikkpikk Eesti suvi ei ole midagi ähmastanud. Kas ma esimesse klassi julgenuks umbkeelset last panna? Ei, ilmselt mitte. Tõenäoliselt poleks see ka nii lihtsalt võimalik, kuigi osades koolides (meie omas küll mitte) on ka kümblusklassid täiesti olemas (nagu ka Soomes nt).
Uskumatult naljakas on see, kui J prantsuse aktsendiga eesti keelt räägib. See tuleb tal ääretult autentselt välja.

Loodestavasti tuleb hästi hea ja  pingevaba kooliaasta kõigil!

Esimesel koolipäeval, 4. sept, alapealkirjaga "Kas Sina mäletad oma esimest ranitsat" (mina mäletan peensusteni :) ):

Ja veel viiesena meie armsa Eesti lasteaiaga üsna lõplikult hüvasti jätmas (möödunud aastal püüdsime Eestis käies veel natuke seotud olla, see oli J-le hästi oluline):

Voila le printemps!

Nagu igal kevadel, pildistan ma nüüdki hullunult õisi.

Ja kui oleks kodus, Eestis, siis veedaks kindlasti iga vaba minuti aianduspoes istikuid kokku ostes. :)  Praegugi mõtlen kahjutundega kui mitu dekoratiivõunapuud ja sirelit sel aastal istutamata jääb neisse kohtadesse, kuhu mul oli plaanis midagi veel juurde panna või kust läbimõtlematult istutatud taimed välja on läinud.
Ainuüksi Pariisi parkidele võiks pühendada täiesti vabalt ühe citybreak`i vähemalt. Raamat, baguette, vein ja juust kaasa, ja järgmine peatus...

Kevadega koos on saabunud ka J keeleoskus. Lapsi mänguhoos jälgides ei pruugi arugi saada, et J immigrant on :). Ja klassikaaslased tunduvad olevat ka selle unustanud.  Igatahes kinnitas mulle meie ingellik klassiõpetaja, et mingeid eratunde elementaarkooli eel vaja pole ja koolikoormust tõsta oleks lausa vastunäidustatud.
Hämmastav ikka, kui loomulikult ja sõbralikult nad meiesuguseid integreerivad (võibolla ettenägelik riiklik poliitika - ühiskondade vananemise taustal on oodata riikidevahelist võitlust maksumaksjate pärast). Kas Eestis vene lapsed ka sama tunnevad?
Pisut muret teeb see, et J eesti keelele on hakanud rohkem sekka prantsuse keelt tulema. Ja mitte lihtsalt nimisõnu, vaid eesti-prantsuse segasõnu. Nt küsib, et mis me täna manzheerime (sööme) või ütleb, et mina olin ekskursioonile minnes õpetaja järel derrieris (rongkäigus õpetaja järel esimeses reas). Tere hommikust, mis keel see selline on.
Judotunni järel (kahjuks kimonod juba vahetatud):

Ja nagu Eestiski, pannakse kevadel siin koolinimekirjad paika. Elementaarkoolikoht on meil nüüd ametlikult olemas. Paljukardetud rendez-vous elementaarkooli direktor Monsieur Plaudiga kujunes väga positiivseks ja niipalju, kui kooli nägin, jättis see väga hea mulje. Iseäranis suur sisehoov rohkete puudega...  Nii et jah, selles mõttes on süda praegu küll rahul. Loetlesin direktorile üles ka J parimad sõbrad - sellega arvestatakse kooliklasse komplekteerides, kas pole tore. Muidu on neil kavas Passy ecole maternelle lapsi natuke ka segada, et rohkemad lapsed õpiksid rohkemaid inimtüüpe tundma - u selline põhjendus toodi.  Samasse klassi on tulemas veel vähemalt üks OECDs töötava lapsevanema laps.
Praegu tundub, et paremat klassiõpetajat olla ei saaks, kui meil täna on.  Näis mis uus sügis toob.

Hüvasti, karvamüts!

Plirts-plärts, käes on märts - seda haikuhakatist prantslased ei mõistaks. Käes on tõesti märts, kuid väljas ei ole plirts-plärts. Juba mõned päevad kestab siin suur kevadsuvi, eile oli lausa 20 kraadi. Magnooliad õitsevad, lapsed saavad ahistavate riieteta kergelt ringi joosta ja tänavakohvikud on inimestest tulvil. Olin juba peaegu paksu sooja mõnusa õhtu tunde unustanud (jah, kui on soe, ei lähe ka õhtuti külmaks nagu meil isegi suvel järsult päikse loojudes kipub  minema). Nii mõnus on vana kulunud talvevarustust ära visata või vabaneda asjadest neid kaugele ja kõrgele ära pakkides.

Soe ja valge on siin vähemalt kaks, pigem kolm kuud kauem kui Eestis. Aga augustis jällegi võib olla tapvalt palav.

Metroorongitahvlilt loetud read kummitavad mind jätkuvalt. Võibolla ka kevade pärast. Või selle pärast, et ma ei ole enam väike ja vaba.

Quand je serai petite

je partirai en voyage

avec mon sac de plumes...

Normandie

Kas elus on üldse midagi enamat tarvis kui merd, kuiva siidrit ja veelkord kuiva siidrit, päikest, õunapuid, lehmi, laste rõõmu, häid inimesi ja väikseid puidust linnakesi.

Esimene tunnistus

Paarinädalane koolivaheaeg on juba ammu läbi. Elu esimene semester saigi mööda ja J on teinud üsna eksponentsiaalseid samme keeles. Tunnistuse saavad viie-kuuesed kaks korda aastas. Esimese vahel oli minu üllatuseks ka 3 A4 lk pikkune tasemetöö, mis sisaldas ülesandeid semestri tegevuste kohta -  kirjatähtedega lühikeste sõnade kirjutamine, kirjatähtedes ette antud sõnade ümberkirjutamine trükitähtedega, piltide põhjal sõnade silpide loendamine; erinevate silpide asukohtade äratundmine erinevates sõnades (nt tulba esimesel pildil on vihmavari ja lapsed peavad kirutama kõigi tulbas olevate sõnade kohta, mitmendas silbis on neis esimese sõna esimene silp (ehk siis näiteks "pa")  jne); asjade loendamine; arvurea tühikute täitmine õigete numbritega; algelised mataülesanded (nt joonista midagi paar tükki vähem või rohkem kui... jne) ja esimesed geomeetriaalged (nt on antud mingi kujund ja ülesanne on mõelda välja kriipsude asukoht  kujundis nii, et tekiks kolmnurk ja ruut vmt...).  Uskumatu küll, aga Jennil ei ole mingit probleemi tuvastada võõras keeles sõnade silpide arvu (õpetaja ütleb, et tal tuleb see isegi paremini välja kui tavalastel - ma kahtlustan, et äkki on see kuidagi seotud musikaalsusega), samuti ei jää ta hätta sõnavaraga piltidel olevate asjade ja elusolendite määratlemisel :). Pigem õpetab mind, kuidas on nt prantsuse keeles näkk, saag, peet vmt.
Väljavõte tunnistusest:



Natuke kartsin, et mis meid tunnistusel ootab, sest hommikuti on minul hirmus kiire ja õpetajaga pikalt vestelda kunagi aega pole. Aga saime hoopis kiita. (Tähestiku hääldamine ja 70+ numbrid on lihtsalt niivõrd teisiti kui eesti keeles, et see vajab natuke vist aega.)
Mulle tundub, et J juhtus olema väga õiges vanuses üksi täiesti võõrasse keelekeskkonda viskumise jaoks - juba piisavalt suur, et raskustega hakkama saada ja enda eest seista, veel piisavalt väike - st koolimaterjal ei ole veel midagi nii keerulist, et keelebarjäär täielikult selle omandamast takistaks. Ma ei tea, kas nt järgmisel sügisel algavasse riiklikkusse elementaarkooli enam oleks julgenud (või ka üldse saanud) niimoodi minna või oleks valida ainult rahvusvaheliste seltskondadega koolide kümblusklasside vahel. Igal juhul praegu on hea tunne, et sai riskitud.
Muidugi ei ole ta keeles veel teistega võrdne (nt jaanuaris etendunud Punamütsikeses täitis rõõmsalt ema kõrvalosa rolli:-), aga hakkama saab, maha ei jää ja sõprussuhteid loob.
Järgmise tunnistuse saame 4. juulil, mil algab suvevaheaeg. Ja sügisest alustab ilmselt valdavalt sama klass lapsi uues koolimajas elementaarkoolipõlve. Suvevaheaeg on kaks kuud, kuid selle eest on kooliaasta jooksul vaheaegu rohkem ja tihedamalt kui Eestis.
On palju küsitud, mis see siis ikkagi on - kool või lasteaed. Vahet pole tegelikult, millise terminiga lajatada. Igal juhul saavad nad päris hea distsipliinikogemuse ja - nagu tasemetööst ja vihikuist näha -, siis pusivad usinalt ka üsna palju. Loomulikult on õpe ja mäng ühendatud. Nt - kas see on nüüd rohkem mäng või kohustus, kui ülesandeks on lahtilõigatud koomiksi jutuke õiges järjekorras paberile kleepida? Või joonistada pilt erinevast etteantud arvust asjadest, sh midagi peab millestki nii või naa palju rohkem või vähem olema... Samuti jääb palju aega ka logelemiseks, sportimiseks, laulmiseks, multikateks, linnas ringi ekskurseerimiseks jne. Nii et lapse- ja mängusõbralik kool, ma ütleks. Või eelkool tasuta ja kõigile, mitte ainult aktiivsematele ja jõukamatele, ja iga päev (v.a. kolmapäev). Väga-väga võimalik, et see kõik on ka Eesti lasteaedades nii, kuigi ma kahtlen, sest millegipärast toimub tormijooks erafinantseerimisel eelkoolidesse - ju siis lasteaed eelkooli rolli piisavalt ei täida (?).
Armas on see, et väikeste koolisüsteem ei ole suunatud terade sõkaldest eraldamisele, vaid pigem nõrgemate järeleaitamisele (et anda kõigile võimalikult võrne stardipositsoon hiljem, nii 6. klassis algavaks üsna karmiks jaotamiseks). Nt saavad kolmapäeviti, mil on koolivaba päev, riiklikku järeleaitamistundi meie klassist kokku u  7 last (ehk natke alla kolmandiku). Paar vaiksemat ja tagasihoidlikumat saavad teatritundi, paar käeliselt kehvemat kirjutamistundi, paar nõrgemat loogikut matat ja J ainukesena (koos mõne teise klassi lapsega) prantsuse keelt (kuigi ta väidab, et nad ainult mängiva seal):). Samuti on mõnus näha, et võimla on päris suur. Korra nädalas käivad nad küll tennises, aga teises võimlemistunnis harjutavad J jutu järgi lausa kaugushüpet, tõkkejooksu ja muud:).
Samuti on väga lahe, kuis kunstitundide tööd on kõik esteetilis-praktilis-sümbioosis - nt meisterdasid lapsed ise kotid, kuhu vaheajaks koju antud vihikud panna; laulude ja luuletuste vihiku iga teksti juurde on kleebitud temaatiline, kunstitunnis erinevates tehnikates tehtud illustratsioon; vihikute ümbrispaberid ei ole samuti trükitud poekad, vaid laste endi valmistatud ja kujundatud; tähtpäevadeks valmistatakse kaarte ja kostüüme jne.
Väga armsad mälestused, kõik, veimevakka panemiseks.

Lume- ja jahuhäire

Andsime alla ja ostsime teleri (ei ole 3D:). Ehtsate kohalike kombel oleme nüüd mõned õhtud juba ka kella kaheksasi pooletunniseid France 2 uudiseid jälginud. Eile oli päeva tähtsaim uudistesaade lume poolt vallutatud. Nagu oleks tõeline looduskatastroof lahti - ca 15 minutit järjest toimusid reportaazhid ja otselülitused erinevatest regioonidest, kus surnumatjahäälega reporterid olukorra tõsidusest ülevaadet andsid - mõni cm lund ja kiilasjääga teed on põhjustanud paraja kaose kõikvõimsal Prantsusmaal - elektrikatkestused, ummikud, teedel suvekummidega piruette tegevad autod jne. Hoolimata Prantsusmaa sotsialistlikust ühiskonnast, mis peaks inimväärse elu tagama kõigile, oli leitud ka palju telkides ja tänavatel elavaid kodutuid, kes erinevaid külmapeletamise võtteid demonstreerisid.

Pariisis lund kahjuks pole, aga päris käre on küll. Päeval ca -2 ja reede ööks lubatakse lausa -10! Pariislaste jaoks on see ikka totaalselt külm. Arusaadav ka, sest täpselt kaks nädalat tagasi, ühel jaanuari keskpaiga pühapäeval, tegin meie kodusillal sellise pildi (taamal helendamas Sacré-Cœur) :

Meie käisime siiski ka siis juba pisut tõhusamalt riides (juhin tähelepanu kohustuslikule tõukekale):

Muidugi pole ka hooned ja eriti näiteks aknad enamasti piisavalt soojustatud. Meie aknaraamid puhuvad ikka korralikult külma sisse (mis üldiselt on ju hea õhu jaoks OK) ja kuna ma seda kütte raiskamist enam pealt vaadata ei tahtnud, siis ei jäänud muud üle, kui aknaraamid laia teibiga selle ajutise hullema külma ajaks kinni teipida. Niipalju siis peenest diplomaatilisest eluolust. Küttearved on mul siin olnud umbes samasugused nagu Eestis. Ainult et korter on ju poole väiksem ja ilmad poole soojemad... Ehk siis - nagu ikka, on siin elu vähemalt poole kallim (ja soojakadu ilmselt ka poole suurem). Ootan põnevusega, millal torud külmuma hakkavad.

Tagasi tulles eilsete uudiste juurde. Külm sai oluliselt rohkem eetriaega kui isegi presidendivalimised. Neid kajastatakse kirglikult ja põhjalikult kõikjal - uudistes, teledebattides jne. Eile näiteks saime põhjaliku ülevaate sellest, kuidas François Hollande, sotside kandidaat ja Sarkozy peamine rivaal, ühe avaliku esinemise ajal noore naisterahva poolt jahuga üle kallati. J sai sügava elamuse.

Meil kritiseeritakse AKd välisuudiste vähese kajastamise pärast. France 2 võrdlusmomendi põhjal võiks öelda, et siin tehakse seda veelgi vähem. Afganistan, Saksamaa, USA, seda küll, aga muud väga vist uudistes ei näe.

Tänased uudised jäid meil vahele, sest olime judo-kimono otsinguil, mis lõppesid tõeliselt massiivse presendilaadsest puuvillast kimonoga:). Kui J selle selga on saanud,siis näeb see välja nii, nagu hoiaks kimono teda, mitte tema kimonot püsti. Jah, ka meie ellu tuli judo, kuis teisiti.