lundi 23 janvier 2012

Tennis ja Mona Lisa

Et meie Kaia hiljuti jälle sähvatas ning tuleval nädalal ka Pariisis oma taset näitab (seda on meil plaan ka oma silmaga uudistama minna!), olgu öeldud, et J kehalise kasvatuse tunnid ei toimu kusagil mujal kui Roland Garrosel. Jah, sealsamas, kus ka suure slämmi French Open. Garros asub meie koolist paari km kaugusel ja kord nädalas aprilli keskpaigani saavad lapsed seal tennist nuusutada. Minek toimub koolibussiga. Lastele, loomulikult, hirmsasti meeldib. Ja ei toimu monotoonne vastu seina või üle võrgu harjutamine, vaid viiestele sobivalt igasugused reketiga palliveeretamise, üle võrgu teistele lastele või reketile pihtasaamise jne mängud.


Taamal meie klassiõpetaja:

Kaia nimi paraku meie laste tennisetreenerile midagi ei öelnud, aga küll ta veel ütlema hakkab:). Septembrikuise French Openi piletid on röögatult kallid, aga ma siiski ei välista, et me neid saada üritame, kui Kaia ikka järgnevatel kuudel hästi paneb.
Ühtki staari kahjuks täna peaväljakul harjutamas ei olnud, aga seda kindlasti ainult seetõttu, et nad on ju sunnitud viibima parasjagu Australian Openil:).
Wimbeldoni on Garroselt 365 km, jäi meelde liiklusmärgilt.
Tuleval nädalal külastab meie klass Louvre`t. On ka viimane aeg Louvre`sse minna:) - hiljuti, klassiga raamatukoguturneel näitas raamatutädi lastele pilti Mona Lisast ja vaid mõni üksik teadis hüüda, et c`est la Joconde, enamus ei olnud, kujutage pilti, Mona Lisast kuulnudki (nii loomulikult J`gi). Peaks hüüdma nüüd prantsaslikult "ollallaa". 
Ühesõnaga, laste elu põnevamaks tegemisele ollakse siin päris pühendunud. Ja võetakse ette ka üsna kalleid operatsioone-ekskursioone. Keegi ei jää aga pere majandusliku olukorra tõttu kõrvale. Kui vaja, kannab kulud põhjatu sotsiaalsüsteem.
Head meelt teeb see, et olgugi, et olin õpetajalt juba mitu optimistlikku vihjet saanud, et J on hakanud RÄÄKIMA, polnud ma seni seda ise spontaansetes olukordades väga kuulnud (ma ei pea siin silmas üksikute sõnade ütlemist või luuletuse vmt lugemist, mida ta on ikka ammu juba teinud, aga mis minu meelest rääkimise mõõtu välja ei anna). Täna panin tähele aga igasuguseid lause moodi asju ja peaaegu õigesti. Näiteks, löögijärjekorras: tu est la dernier (sina oled viimane - poisile, seega oleks pidanud kasutama le) või näiteks, et donne moi le raquette (anna mulle reket) ja nutvale lapsele - q`est passe` a la main (mis käel juhtus). Tundub, et vahepeal juba sisse tulnud mure, et kas tõesti peab hakkama rääkimise-teemaga kuidagi eraldi spetsiaalselt tegelema, oli siiski asjata, ja jõudsime jutualge ära oodata. (Kui vaheajad välja jätta, on J koolis käinud umbes täpselt kolm kuud.)
Ja mis eriti naljakas, vahel, kui tal prantsuse sõna meelde ei tule (seda juhtub üsna tihti), siis paneb ta la või le ette ja üleb eestikeelse sõna imekauni prantsuse aksendiga:).
Ma usun, et oleks täitsa tore eesmärk suveks kolmese prantsase kombel rääkima saada. Näis.

mercredi 4 janvier 2012

Natuke kuueteistkümnendast

Pariis on üsna ümmargune. Diameeter nii 12-14 km. Seega on äärelinna servalt kesklinna igalt poolt maksimaalselt ca 7 km. Mugav ja kompaktne. Võrreldes kasvõi Tallinnaga, kuigi - jah, muidugi, merelinn peabki laotuma mööda mereäärt. Sellel põhimõttel on mõtet siiski juhul, kui meri ka linnarahva jaoks läbimõeldult avatud oleks. Ja ma ei seaks siin eeskujuks kasvõi meie kodule ülilähedal olevat kitsukest merepromenaadi, milleni pääsemiseks tuleb ületada hull magistraal (millega me loomulikult oleme sunnitud olema ära harjunud). Jah, Pariisis naljalt risti-rästi läbi linna selliseid 4-6-realisi teid ei näe nagu Tallinnas mitmel pool.
Kui Pariisi-ringi keskele teha täpp ja alustada sealt 1. linnajao joonistamist, siis teokarbikujuliselt jõuabki 20ni välja. Lühidalt on kõiki linnaosi kirjeldatud näiteks siin: http://www.aviewoncities.com/paris/arrondissements.htm
Kui peaks kuidagi tänamatult lahterdama, siis 16 on paratamatult selline natuke rikkalt igav linnajagu:). Siin näeb palju küllastunud, rahulolevat, stiilset ja peenetundelist kulgemist. Kui üritada kuidagi võrrelda täiesti võrreldamatuid ja projekteerida Pariisi linnajaod mingil viisil (näiteks selle alusel, millist tüüpi inimesed  seal elavad) üle Tallinnasse, siis võibolla klassifitseeruks 16 näiteks Merirahu või Tiskre imagoga:). Erinevalt Tallinnast ei tunne Pariisis aga üheski linnaosas kesklinnast väljaastununa end tühermaal olevana. Igas linnaosas on ohtralt kohvikuid, restorane, turukesi, muuseumeid, galeriisid, koole, teatreid, kinosid, raamatukogusid, poode jne. Seega on võimalik oma elu maailmalinnas Pariisis üsna rahulikult ja transpordivaevadeta ära elada mõnes vaiksemas äärelinnas, omades siiski kõike käe-jala juures ja tundes end ikka samas olevana täielikult kultuuri ja elu keskel. Mitte et ma vahel ei tunneks, et meie Tallinna kodu ümbritsev "kolkakülaelu" on ka päris-päris hea.
Päris tabavalt annab linnaosade erinevuste kohta hinnangu kuulus "Paris, je t`aime" film, kus üks minu mälestustes kõige kurvemaid osasid ongi just "Loin du 16e" (kaugel kuueteistkümnendast)...
Meie korter pole siiski mingis ülisuurejoonelises haussmanninenis, vaid ühes tagasihoidlikus kuueteistkümnenda linnaosa tuiksoontänava hoovimajas. Mitte kaugel kliinikust, mida visiteeris Carla Bruni:). Aga jah, liha-, juustu-, pagari-, veini-, koogi-, sigari-, shokolaadi-, lille- jne. ärisid leidub siin ohtralt. Nagu ka kallist moodi. Ei puudu ka mõnusad hiinakad, pannkooklad, shushibaarid, kosherpoed jne-jne. Ja laupäeval on avatud külluslikud turud.
Poekotte ei tassita käeotsas, vaid ikka veetakse kergel sammul ratastel järgi. Arusaadav ka, sest toitu ostetakse ikka muljetavaldavates kogustes:). Samamoodi vuravad koolilapsed ringi ratastel koolikottidega (ning eelkoolilapsed aastaringselt tõukekatel peaaegu kohustuslikus korras, vahel seljas judo- või balletikostüüm, sest judot ja balletti lihtsalt teeb siin vist iga teine).
Toidumaailma oleme me juba täitsa tasapisi sisenenud, aga moemaailm on meist üsna mööda läinud. Jah, Pariisis on võimalik täiesti mõnusalt elada ka nii, et ei toitu moest ja riide- ning kingapoodide regulaarsest külastamisest.
Palju ilusaid ja stiilselt hoolitsetud inimesi näeb, seda peab küll nentima.
Ja värvilisi on siin tänavapildis ikka väga vähe. Markantne on see, et meie kooli pea ainuke päris must laps pärineb valgete vanemate perest. Kuigi J klassis käib ka üks araabia, kaks aasia  (ja üks vene päritolu laps). Ning koolis on ikka veel mõned värvilised lapsed ka.
Kuueteistkümnendas leidub ka prantsuse erakoole. Need on enamasti katoliikliku suunitlusega.