Natuke kuueteistkümnendast

Pariis on üsna ümmargune. Diameeter nii 12-14 km. Seega on äärelinna servalt kesklinna igalt poolt maksimaalselt ca 7 km. Mugav ja kompaktne. Võrreldes kasvõi Tallinnaga, kuigi - jah, muidugi, merelinn peabki laotuma mööda mereäärt. Sellel põhimõttel on mõtet siiski juhul, kui meri ka linnarahva jaoks läbimõeldult avatud oleks. Ja ma ei seaks siin eeskujuks kasvõi meie kodule ülilähedal olevat kitsukest merepromenaadi, milleni pääsemiseks tuleb ületada hull magistraal (millega me loomulikult oleme sunnitud olema ära harjunud). Jah, Pariisis naljalt risti-rästi läbi linna selliseid 4-6-realisi teid ei näe nagu Tallinnas mitmel pool.
Kui Pariisi-ringi keskele teha täpp ja alustada sealt 1. linnajao joonistamist, siis teokarbikujuliselt jõuabki 20ni välja. Lühidalt on kõiki linnaosi kirjeldatud näiteks siin: http://www.aviewoncities.com/paris/arrondissements.htm
Kui peaks kuidagi tänamatult lahterdama, siis 16 on paratamatult selline natuke rikkalt igav linnajagu:). Siin näeb palju küllastunud, rahulolevat, stiilset ja peenetundelist kulgemist. Kui üritada kuidagi võrrelda täiesti võrreldamatuid ja projekteerida Pariisi linnajaod mingil viisil (näiteks selle alusel, millist tüüpi inimesed  seal elavad) üle Tallinnasse, siis võibolla klassifitseeruks 16 näiteks Merirahu või Tiskre imagoga:). Erinevalt Tallinnast ei tunne Pariisis aga üheski linnaosas kesklinnast väljaastununa end tühermaal olevana. Igas linnaosas on ohtralt kohvikuid, restorane, turukesi, muuseumeid, galeriisid, koole, teatreid, kinosid, raamatukogusid, poode jne. Seega on võimalik oma elu maailmalinnas Pariisis üsna rahulikult ja transpordivaevadeta ära elada mõnes vaiksemas äärelinnas, omades siiski kõike käe-jala juures ja tundes end ikka samas olevana täielikult kultuuri ja elu keskel. Mitte et ma vahel ei tunneks, et meie Tallinna kodu ümbritsev "kolkakülaelu" on ka päris-päris hea.
Päris tabavalt annab linnaosade erinevuste kohta hinnangu kuulus "Paris, je t`aime" film, kus üks minu mälestustes kõige kurvemaid osasid ongi just "Loin du 16e" (kaugel kuueteistkümnendast)...
Meie korter pole siiski mingis ülisuurejoonelises haussmanninenis, vaid ühes tagasihoidlikus kuueteistkümnenda linnaosa tuiksoontänava hoovimajas. Mitte kaugel kliinikust, mida visiteeris Carla Bruni:). Aga jah, liha-, juustu-, pagari-, veini-, koogi-, sigari-, shokolaadi-, lille- jne. ärisid leidub siin ohtralt. Nagu ka kallist moodi. Ei puudu ka mõnusad hiinakad, pannkooklad, shushibaarid, kosherpoed jne-jne. Ja laupäeval on avatud külluslikud turud.
Poekotte ei tassita käeotsas, vaid ikka veetakse kergel sammul ratastel järgi. Arusaadav ka, sest toitu ostetakse ikka muljetavaldavates kogustes:). Samamoodi vuravad koolilapsed ringi ratastel koolikottidega (ning eelkoolilapsed aastaringselt tõukekatel peaaegu kohustuslikus korras, vahel seljas judo- või balletikostüüm, sest judot ja balletti lihtsalt teeb siin vist iga teine).
Toidumaailma oleme me juba täitsa tasapisi sisenenud, aga moemaailm on meist üsna mööda läinud. Jah, Pariisis on võimalik täiesti mõnusalt elada ka nii, et ei toitu moest ja riide- ning kingapoodide regulaarsest külastamisest.
Palju ilusaid ja stiilselt hoolitsetud inimesi näeb, seda peab küll nentima.
Ja värvilisi on siin tänavapildis ikka väga vähe. Markantne on see, et meie kooli pea ainuke päris must laps pärineb valgete vanemate perest. Kuigi J klassis käib ka üks araabia, kaks aasia  (ja üks vene päritolu laps). Ning koolis on ikka veel mõned värvilised lapsed ka.
Kuueteistkümnendas leidub ka prantsuse erakoole. Need on enamasti katoliikliku suunitlusega.