Le week-end

Mõned inglisekeelsed sõnad on täiesti otse läinud käibele ka prantsuse keelde. Eessõna ette ja - voila. Nagu nt le T-shirt või le week-end. Mulle meeldib. Aga miks mitte la?
Natuke meie peatselt lõppevast nädalavahetusest.
Reedeõhtune konservatooriumilaste (nii umbes vanuses 9-12) Põhjamaa ja Ta lendab mesipuu poole olid ilusad. Peaaegu puhtad ja priima hääldusega. Isegi Õ! No tõepoolest. Kas me polegi maailma parim laulurahvas... Kunstist ma nii hästi aru ei saanud.
Laupäeval külastasime kolleegidega, ja - täiesti kultuurifestivali väliselt -, legendaarse Ago-Endrik Kergega restorani Chartier (http://restaurant-chartier.com/www/visit/filsdesans.php). Väga armas ja suur au oli istuda ühes lauas ENSV teenelise kunstnikuga:).
Chartieris soovitan igal juhul ära käia. Autentne Pariisi bistroo ja väga hea value-for-money. Järjekord võib ukse taga olla pikk, aga saba läheb ruttu, sest söögisaal on suur. Lauad tihedalt külg-külje kõrval, hästisäilinud 19. saj lõpu-20.saj alguse interjöör, ringi lehvivad mustvalges ettekandjad, kes tellimuse helikiirusel ühekordsele laudlinale kribivad jne.  Nagu ikka, võtan seal eelroaks 6 tigu. Tartare de boeuf `i ma kahjuks süüa ei suuda, kuigi see olevat seal väga hea. Lammas frittidega sobis mulle ülihästi. Kastanikreemi desserdiks pigem ei soovita - ülimagus. Parem juba purk poest koju kaasa osta - umbes sama teeb välja. Selline mõnus vähekapriisne koht.
Pühapäev algab loomulikult pannkookidega. Lingin siia ühe armsa prantsuse väikelastelaulu pannkoogist (tobe reklaam ees ja üsna napakas video, aga siiski). Sest just täna kummitas see laul mind miskipärast terve päeva (see on minu puhul ülitavaline, et mõni laul on ja jääb pähe kummitama). Kas pole armas kui sensuaalselt juba paariaastastele mudilastele TOIDUST lauldakse:)
http://www.youtube.com/watch?v=yishQrA5FaY
Toit lihtsalt on siin üks tähtsamaid asju maailmas. Toit on telg, mille ümber keerleb kõik muu.
Pärast pannkooke suundusime kooli. Kord kuus, poole üheteistkümnest kella kaheni toimub Pariisis igati tänuväärt üritus, kus eesti keelega ühel või teisel moel seotud lapsed saatkonnas kokku saavad. Nimelt Pariisi Eesti kool (http://www.facebook.com/pages/Pariisi-Eesti-kool/378459952704#!/pages/Pariisi-Eesti-kool/378459952704?sk=photos). Kooliks on seda võibolla natuke ambitsioonikas nimetada, aga igatahes on see väga tore paik tublide juhendajatega, kus Eesti lapsed koos mängida, lauluda, juttu rääkida, näidendit ette valmistada, süüa ja õppemängukesi mängida saavad. Jenni ootab seda alati väga. Seal saab ta tunda end ka verbaalselt võrdväärsena omaealiste keskel...
Pärast Eesti kooli tõttasime Jenni klassiõe Siloé sünnipäevapeole. Kui Eestis ei tea kunagi täpselt, et kas sügistalvel sündinud laps on oma klassi üks nooremaid või vanemaid, siis siin (ja näiteks ka Belgias) on asi päris konkreetselt nii, et kõik mingil aastal x sündinud lapsed käivad ühes lennus. Näiteks käivad ecole maternelle viimases lennus praegu lapsed, kes on sündinud 2006.a. Ehk saavad kuni detsembri lõpuni 5. Ning järgmisel aastal lähevad päris kooli (ecole primaire) kõik need lapsed, kes 2012.a. jooksul saavad kuus. Niisiis sai Siloé viieseks :).
Minu meelest igati loogiline süsteem.
Siloé on üks armas tüdruk, kes on võtnud Jenni enda tiiva alla. Tema ema väidab, et ta jumaldab Jennit, aitab teda keeles ja kannab õpetajale ette, kui J millegagi hädas on:). No mis saab minul selle vastu olla.
Sünnipäev oli ehe prantsuse kodusünnipäev, ma arvan. Lapsed toodi peole poole kolmeks ja pidu vältas kuueni. Kuna tegu oli kooliõe sünnipäevaga, siis asus kodu meist mõne tänava kaugusel. Põsemuside limiit sai nüüd küll mõneks ajaks täis... :)
Peokontseptsioon oli üsna sarnane Eesti omadele. Ümbes kümme+ last, õhupallid ja muu peodekoor, lastesünnipäevapidude menüü (tordi asemel muidugi tarte au chocolat), ohjeldamatult mänge, mida sünnipäevalapse ema ja isa läbi viisid, näomaalingud, maskide meisterdamine, Joieux anniversaire laulmine jne. Meile üllatuseks olid kõik külalised iseenesestmõistetavalt kostümeeritud printsessideks, haldjateks, musketärideks jne. J esindas siis tavalist bourgeoise`d :).
Et ükski lapsevanem peole ei jäänud, nihverdasin ka end minema, aga läksin tunnike enne lõppu siiski üritust piiluma. Pererahvas oli meiega liigagi kena. Keeleprobleemi Jennil taolisel üritusel praktiliselt polnud, sest enamus tekst oli u selline: Bravo! Ollalaa! Magnifique! Superbe! Regarde! Viens! etc :). Täitsa tore oli jälgida, kuidas J oma napis keeles ikka juba täitsa hästi suheldud saab.
Kingituste avamine toimus peo lõppvaatuses. Sünnipäevalaps tänas iga kingi avamise järel kinkijat põsemusidega:). Kingid olid nagu ikka - raamatud, Barbied, mängud jne.
Panin tähele radiaatoreid. Need olid minu meelest ülimoodsad. Alguses arvasin, et pererahvas on igale poole seintele akenda alla kinnitanud õhukesed mustad telekad. Aga siis hakkasin taipama, et tegu on vist hoopis radikatega. Ma ei teagi, et kas siis on need seotud kuidagi päikese neelamisga või mis...
Sellise energiatõhususealase enesessesüüvimisega lõpetaksingi, sest silm vajub kinni, klõps.