vendredi 28 octobre 2011

Eesti värk täies hoos

Lühidalt siis neist Estonie Tonique üritusist, kuhu meie läinud oleme. Kõik nad on olnud täitsa elamused! Kronoloogiliselt:
Kõigepealt muidugi viikingilaev, kus mina sain korra olla natuke isegi tüürimees põlvist nõrgaks võtva madruse käe all:)). Kahjuks mitte küll Seine voogudes, vaid pisikesel kanalil quai de Valmy`l 10. ja 19. arr. piiril. Viikingilaev osutus pariislaste hulgas päris popiks ja paljud said katsetada navigeerimist ja sõudmist. Lapsed olid muidugi pöördes.
(Pööratagu tähelepanu ajalooliselt lühikestele juustele. Pilt ise on tehtud pea ainukesel külmal päeval, nii et seepärast siis kubujussid.)
Samal päeval esines ka Svjata Vatra, mis tekitas armsaid nostalgilisi mälestusi A ja P pulmapeolt umbes täpselt kaks aastat tagasi...
Ja õhtul näidati laevapurjele tõeliselt efektset varjuteatrit live`s Svjata Vatra sugestiivse taustamuusikaga. Väga äge. Aeg oli hiline, aga lapsedki jälgisid suud ammuli, sest midagi erilist oli toimumas.


Tänu kaiüritustele avastasime, kui lahe on teha animafilmi! J tegi 20 minutiga ühe toreda filmiõpetaja käe all liigutava armastusfilmi suudlevast printsist ja printsessist. Ootan seda pikisilmi meilile. Miks mulle keegi varem ei ole öelnud või näidanud, et see nii tore on??
Samuti sai meisterdatud männikoorest laevukesi. Pariisi lastele ehe kogemus, ma usun. See Valmy-kant oli meeldivalt pretensioonitu. Endised ajaloolised vabrikutööliste elamud piki kanaliäärt ja sealt edasi Gare du Nord jne. Tegelikult palju pariislikum kui meie 16e, ma ütleks.
Mis veel. Ahjaa, etnoõhtu:). Käisime kuulamas setu memmesid ja vaatamas filmi Kihnu saare elust. Kift oli. J lemmikud olid need, millest kumasid läbi Zetode poolt kaverdatud lood. Nt rikaste ja vaeste tants. Järgnes ebavõrdsuse teemaline arutelu lapsega, sest talle ei mahtunud pähe, et kehvikutest taluinimesed pidid leppima hiirekoibadega, samal ajal kui rikkad rasvast karuliha tarbisid (mõmmibeebi:). Vaata J, midagi ei ole muutunud, Sina sõidad metrooga, aga osad lapsed ei sõida metrooga iialgi, sest see on pööblile... Sinu emme jõuab jäätist osta, aga osad emmed seepärast, beebi süles, metroos aariaid laulavadki, et nad seda kunagi osta ei saa.
Saarefilm pani mõistagi igatsema Eesti suve. J jaoks oli päris striking, et kihnu pulmas pruudil nägu looriga kinni kaetakse, et ta koduteed ema-isa juurde ei mäletaks. Ta ei olnud enam päris kindel, et  kunagi abielluda tahab. Tundsin endas kohustust siiski väita, et abielu võib olla päris tore asi.
Portreefilm Jaan Kaplinskist (http://thekaplinskisystem.blogspot.com/). See on intervjueeritud prantsuse keeles! (Minule mõnusalt paras nivoo.) Visuaalselt väga ilus film. Puudutas. Kahjuks jäid KÕIK mu raamatud Eestisse.
Ja muidugi Mari Kalkuni kontsert. Minu jaoks täiesti uus armas avastus, tahaks karjatada prantsaslikult Bravo!  Eriti sumedaks tegi asja muidugi kontrabass;). Kontsert ise toimus varieteelaadses punaste samettoolidega klubiteatris Pigalle`i kandis. Kes teab, see teab, mis kant see on. Päris omapärane oli seal õhtul lapsega liikuda:). Aga Pariisis on see täiesti okei.  Kuna Mari Kalkun esines lausa väikse festivali raames, siis jäime kuulama ka teisi. Ja avastasime ühe pärli veel! The Two, indie pop. Vt nt see, igati pariislik video:
http://www.youtube.com/watch?v=wczF7XYSVYQ&feature=relmfu
Kesköö eel läks päris rajuks, siis tulime ära ja magasime lõunani:).
Tegelikult on toimunud veel palju rohkem. See on lihtsalt meie valik ja siia tuleb peatselt lisa.

Rammestunud suvi

Ei ole ammu kirjutanud. Isegi Pariisis on võimalik olla kurb.
On oktoobri lõpp ja mulle meeldib siin just nüüd. Päike on leebe, aga veel nii-nii soe. Lehed langevad ja krabisevad. Tokkroosid, minu lemmikud, õitsevad ikka veel. Sallid lehvivad (sall on siin poolkohustuslik ja praktiline ka, sest metroos võib olla kõva tuul). Turistimad turistid on lahkunud. Välikohvikute ümmargused väiksed tihedalt üksteise kõrval paiknevad lauad on rahvast täis. Suitsetatakse ja juuakse kohvi. Jardin du Luxembourg` s loetakse jätkuvalt raamatuid ja mängitakse tennist kõigi silme all. Ainult sealsed kuulsad paadikesed, mida lapsed suures purskkaevus ujutada saavad, on läinud talveunne ja tulevad tagasi alles kevadel. Vintage karussellid pöörlevad pooltühjalt ja leierkastid mängivad.
 
Muuseumid ja näitused peavad meid veel ootama. Sest lihtsalt väljas hängida on mõnus. Kuigi Grand Palais (http://www.grandpalais.fr/fr/Accueil/p-93-Accueil.htm) mänguasjanäituse (Des Jouets et des hommes - mänguasjad ja inimesed) visiteerisime ikka ära. Lahe kogemus igas vanuses inimestele! Mina olin vaimustunud sajanditetagustest peensusteni ja pisiasjadeni väljaviimistletud nukulossidest kogu sisustusega  ja J näitust lõpetavast vanade põlenud ja katkiste mänguasjade hunnikust.
Poiste mängiasjade sektsiooni alustas kurb tõdemus, et läbi aegade on poiste mänguasjad julgustanud katsetama piire, lennutama fantaasiat, püüdlema kiiremale-kõremale-kaugemale, samal ajal, kui tüdrukuid tambitakse roosade, leebede kodu- ja printsessimängudega teada-tuntud turvalistesse olmeraamidesse...
Meie kooli ühe klassi õpetaja on siiski täiesti mees, samuti garderie`s lastega mängivad poisid. Ja kodutänava boulangerie`s teenindab meid mees.
Lastel on sügisvaheaeg (Toussaint) ja 1. nov., katoliiklik kõigi pühakute päev on siin riigipüha. J võtab vanavanematega päikest ja unustab prantsuse keelt. Tema toredatest vihikutest peaks kohe eraldi kirjutama. Need jäid maha.

lundi 10 octobre 2011

Teeme turisti

Eiffelist ei pääse me sõna otseses mõttes üle ega ümber. Ta paistab igalt poolt. Ja on seetõttu muutunud meile sama tavaliseks kui pilv taevas.
Mastaapne Pariis (Tallinnas annab sellist avarust otsida, siin on seda nii palju...):
Kirev Pariis (selliseid nostalgilisi karusselle on mitmel pool, parkides ja mujal, mõned on eriti armsad - sellised, mida baretiga onud ringi väntavad):

Estonie Tonique

Sisenen hommikul croissanti näppides (nad tõesti oskavad küpsetada ja mitte ainult croissante) Trocadero metroosse (sest oma kontorit meil veel pole), takseerin reklaame nagu tavaliselt. Voila! - NO83 jäneste postrid järjest ja järjest võrdväärselt kõrvuti ooperikuulutusega.
Hurmav. Eestis jäigi minemata. Nähtamatu käsi oleks nagu ette teadnud, et ootamas on midagi enamat - NO83 Pariisis, teatris Odeon! (http://www.theatre-odeon.fr/), prantsusekeelsete subtiitritega. Kas pole armas: http://www.theatre-odeon.fr/fr/la_saison/les_spectacles_2011_12/accueil-f-376.htm
Pariisi jõuab ka Theatrum: http://theatre-latalante.com/site/Theatrum.html Vähem vahtu, aga vähemalt sama liigutav. (Linn on nähtud ja soovitan kõigile.)
Kogu programm:
http://www.estonie-tonique.com/
Metroo juurde tagasi tulles. See on siin teadagi üliefektiive. Kiire, laiahaardeline, puhas ja turvaline. Tipptunnil võib rahvast olla palju, aga kõik on kuidagi rahulik. Ainult lapsi ei näe tipptunnil pea üldse. Võibolla seepärast, et koolid on reeglina kodu lähedal.
Kui alguses andsin heldinult pea igale metroomuusikule münte, siis nüüd olen üsna kale ja kogenud. Nii võib lihtsalt kiirelt vaesuda, sest neid on siin palju. Väidetavalt peab muusik linnavalitsuselt enne loa hankima. Tõepoolest, täielikku kräppi väga ei kuule. Küll aga prantsuse shansoone ja ooperiaariaid.

mardi 4 octobre 2011

Kui J emaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud

Paari päeva pärast on J prantsuse koolilapsepõli juba 2 nädala pikkune. (Päris kooliaasta algas 5. septembril, meil aga 22.)
Meie kool (ecole maternelle) on riiklik ja elukohajärgne. Ida-Euroopa džunglikultuuriruumist tulnuna arvasin, et näen und, kui hoidsin käes koolimääramisdokumenti. Ei mingeid katseid, sünnist saati järjekorras passimist, eelkoolipaanikat. Hoolimata sellest, et kooliaasta juba käis, ei jäänud meie ukse taha. Ida-Euroopa ema mõte liiguks nüüd selles suunas, et räägi-räägi, meilgi saab niimoodi koha prügikooli… Aga siin ei ole nii. Igal lapsel on ÜKS elukohajärgne kool ja mujale ta õppima asuda ei saa.  Sissekirjutamistrikid pole võimalikud (esitada tuleb korteri ostu- või üürilepingu originaal) ega vajalikud (pole kohanud meedias ega mujal ühtki meile omast debatti), tase on riiklikult ühtlaselt tagatud.
Algkoolikohustus (ecole primaire) algab kuueselt ja mul on juba täna teada, et meie algkool saab järgmisest aastast olema see: http://ec-chernoviz.scola.ac-paris.fr/
Kurb, aga Eesti peale mõeldes hakkab millegipärast natuke piinlik.
Koolitee on meil 3 minuti pikkune. Tuleval aastal poole pikemJ.
Võib-olla see, et tegu on otseses mõttes KODU-kooliga, millega meie teed ka igal muul ajal ristuvad, on üks väike tegur, miks J kooli nii hästi omaks on võtnud.
Koolimaja on Pariisi mõistes suhteliselt suure ja vaikse sisehooviga kõrgete lagedega ja avarate akendega pisut kulunud moega hoone. Hommikuti on uksed avatud 8.25-8.35, punkt kell 8.40 algavad tunnid ja hiljaks jääda ei tohi. Uksel tervitab igal hommikul must uksetädi (tere hommikust, mu daamid ja härrad, tere hommikust, mu lapsed ja nii kõik need 10 min jutti:), enamasti on hommikuti kõiki tervitamas ka Madame direktriss isiklikult.
J klassi õpetaja on kaunis ja väga sümpaatne Winona Ryderi meikimata ja kolmekümnendate alguses koopia. Mulle on ta esimesest hetkest alates väga sobinud. J umbkeelsusesse suhtus ta väga rahulikult ja paistab, et J on hoogsalt kaasatud klassi tegemistesse (tõstab kätt ja käib tahvli juures kirjutamas nagu teised, laulab häälduse järgi kaasa, meisterdab, osaleb igapäevases nädalapäeva- ja kuupäevamängus, numbrid on tal õnneks selged jne). Ega ma täpselt ei tea, mis seal toimub, aga rõõmsalt ta sinna iga päev jääb… Ja õhtul lausub, et loomulikult ta õppis ja kui aru ei saa, siis vaatab, mida teised teevad. J Arutles, et mis siis saab, kui see, kelle pealt ta vaatab, mida teha tuleb, õpetajast valesti aru saanud on – siis teeb ju tema ka tahtmatult valesti.
Lapsi on klassinimekirjas 27, kuid tegelikult pole ma kunagi üle 20 näinud. Pigem vähem. Pea kõik on prantslased, mõnel tundub olevat inglisekeelne ema või isa.
Koolivaheaeg on 22. okt – 2. nov. Siis saab koju vihikud seni tundides tehtuga. Ootan põnevusega.
Kool on natuke rohkem kool kui Eestis lasteaed. Mänguaega on vähem. Magamiseaega ei ole üldse. Klassis on suured ümmargused lauad ja suur tahvel. Vahetundidel ollakse õues ja mingit dressipükstes liivakastis aelemist olla ei saa, sest esiteks ei käi keegi dressipükstes koolis ja teiseks puuduvad kõik need atribuudid, mida meie lasteaiaõuel nii iseenesestmõistetavaks peetakse ja kolmandaks kutsub kell varsti jälle tundi.
Millal prantsuse lapsed siis ometi mängivad – mäng on ju laste töö -, mõtlete nüüd. Prantsuse lapsed mängivad pärast kooli mänguväljakutel, parkides ja koduhoovides. Siis kui Eesti lapsi eelkooli ja huvialaringi transporditakse. Kindlasti on õpe ka mänguline.
Koolis on kahetunnine söögivahetund. Kõigis Pariisi 16. linnajao koolides on üks ja sama menüü ning näiteks oktoobri menüüga saab tutvuda siin (dejeuner): http://www.caissedesecoles16.org/_user/File/266/Menu_self_octobre_2011.pdf
Nii korraldab toitlustamist iga linnaosavalitsus. Toiduraha on 5 eurot päevas, kui sa ei tõesta, et peaksid vähem maksma. Selline võimalustepõhine finantseerimine kehtib kõiges (koolitoit, kolmapäevane vabaajakeskus, muusikakoolid ja kunstikoolid päris-koolilastele, mis on samuti riiklikud jne).  Nii võiks olla meilgi. Automaatselt lajatatakse täishind, kuid kui viitsid ette võtta paberimäärimise ja asjaajamise (järelikult vajad soodustust ka tõepoolest), siis on võimalik saada vähemmaksjaks. Toiduraha puhul vähendatakse ekstreemjuhul ühe korra hind lausa ca 0,5 euroni.
Koolipäevad lõpevad 16.30. Kui lapsele siis must või asiaadist koduhoidja järele ei tule, minnakse üheskoos kodust kaasa pandud õhtuoodet võtma. Garderie`s ehk pikapäevarühmas saab laps olla maksimaalselt 18.30ni. Garderie`d rahastab riik. Õpetajaid seal muidugi pole. On mustad rõõmsad tädid. Ja riigisüsteemi palgal kutid, kes lastele paberlennukeid teevad. Kui tuleb tahtmine joosta ja hullata, siis seda teevad nad ka, kuigi võimalused on piiratumad kui Eestis ja puuotsa või kuurikatusele ronida ei saa. J põhiliselt ripub ühe aknavõre küljes…
Kooli tuli viia vedelseepi ja pabertaskurätikuid ning kogutakse annetusi. Hea kodune tunne.
Kas me harjutame õhtuti prantsuse keelt? Ei, selleks oleme liiga väsinud, laisad ja ebametoodilised. Mulle sobib, et kooliharidus siin nii varakult nii süsteemne on. Lapsel ei jää midagi vajaka lihtsalt seepärast, et tema ema usub sellesse, et kõik peab ise külge jääma.
Lapsed ärkavad vara ja lähevad vara magama. Perega õhtul koosolemise aeg on lühem kui Eestis oleks.
Kord nädalas saab õpetajalt vihiku (cahier de correspondance), kus saab õpetajaga vastastiku tähelepanekuid vahetada ja kooli puudutavad infot jagada. Kord kuus on selle kuu sünnipäevalaste sünnipäevapidu.
Kaks korda aastas antakse tunnistus ja juba oktoobri keskel on iga lapse individuaalne hindamisateljee (mis nad küll vaese Jenniga seal pihta võivad hakata??), kus osalevad kõik kooli õpetajad ja laps.  
Ja kolmapäeviti koolitunde pole. Koolis tegutseb linna korraldatud centre des loisirs. Ja nii üle linna igal pool. See on üsna korralikult tasuline ja süüa antakse kaks korda. Centre korraldab väljasõite ja kutsub lastele lõbustajaid. J on seal osalenud ühe korra ja kirjelduse kohaselt toimus diskotantsuõpe ning mikrofoni laulmine. Eks siis kuuleb, mis homme. Kolmesed kuni suurte klass (5-6-sed) on seal koos. Centre des loisirs tegutseb ka algkoolides.
Kokkuvõtteks, olin alati arvamusel, et Eesti süsteemist paremat olla ei saa. Nüüd ei ole ma enam nii kindel. Kuigi mõtlen ikka heldimusega meie lasteaiale ka tagasi.
Millist mõju selline „šokiteraapia” lapsele tegelikult omab, seda ju tegelikult ei tea veel. Püüan sellele mitte ka mõelda, sest ega see midagi kergemaks ei tee. Pealtnäha on kõik väga hästi, kuigi klassi eesrindlane J enam kindlasti olla ei saa. Õnneks ei tundu see teda ennast häirivat ja keelt jääb ka iga päevaga natuke külge. Kuigi mingit nädalaga vabalt rääkima hakkamist küll pole täheldanud. Palju abi oli kindlasti viimasel kuul Eestis võetud eratundidest toreda õpetaja juures. Kasvõi lihtsalt selleks, et J harjuks mõttega, et on olemas prantsuse keel. Kas ta julgeb õpitut ka rakendada – kahjuks vähem, kui ta tegelikult oskaks. Ütleb, et ei taha vigu teha. Aga laulma on hakanud ilusti nelja mälu-järgi-prantsuse keeles lastelaulukest. Võib-olla ühe lastelauluõpiku ikka muretsen, sest see tundub olevat lihtsaim tee J jaoks keelt õppida.
Ahjaa, ja muidugi ametiühing. Protestirahvale kohaselt on koondumine nähtav ka koolis. Aegajalt õhtuti toimuvad erinevate lastevanemate ametiühingute vmt koosolekudJ. Need on üsna suured ja mõjuvõimsad organisatsioonid. Praegu on juhatuste valimise aeg. Mullegi on tulnud juba mitu kutset liituda ja kandideerida.