Et aga Mari Kalkuni ja Arvo Pärdi vahele mahtus ka A ja L armas välkkülaskäik Brüsselist, ja et mitte paista täiesti ugrimugri, siis mainin ära, et nüüd on siis ka Operas käidud. Sõna otseses mõttes sattusime viimase hetke piletimüügi sappa ja läksime vooluga kaasa. Et Garnier`is etendus tol õhtul ballett ja mitte ooper, olime eriti varmad võimalusest kinni haarama. Palee ise oli raskelt rikkalik. Kuld, marmor, hiiglaslikud lühtrid, sajanditetagune hiilgus ja hedonism. Meie viimase hetke odavaima hinnaklassi piletid tähendasid küll seda, et istusime 9 euro eest teise rõdu külgloozhis ning laval toimuva jälgimiseks tuli kõvasti vaeva näha, kuid ainuüksi sellesse loozhi sisenemise filmiliku fiilingu eest tasus üritus end kuhjaga ära. Kahjuks puudusid korsett, lehvik, veinipeekrid, pahelised austajad ja kardina taga toimuv salaelu.
Selle punase sametkanga ja kulla-karraga, mis Garnier`is laotus ning õilmitses, saaks ehtida kogu maailma. Siin ka üks kahvatu foto, mis haarab vaid killukese hiiglaslikust saalist:
Etendus La Source (http://www.operadeparis.fr/cns11/live/onp/Saison_2011_2012/Ballets/spectacle.php?lang=fr&event_id=2127&CNSACTION=SELECT_EVENT#) ja legend, et Operasse pääsemiseks tuleb piletid pool aastat ette broneerida, sai purustatud. Kuigi saal oli tööpäeva õhtul puupüsti täis küll.
Enne Operat jõudsime pisut kunsti ahmida Orsay`s. Renoir`d, Manet`d ja Degas`d tuhisesid silme eest läbi, sest piinlik küll, aga pika lõuna võtmise järel jõudsime kunstitemplisse üsna vahetult enne sulgemist (riigipüha eelõhtul suleti juba kuue paiku). Õnneks on Orsay`d juba korduvalt ka külastatud ja topeltõnneks ei kao ta ka kuhugi.
Mulle meeldis Orsay üks kohvikutest. Siin on näha ka 20. sajandi alguse raudteejaamakella:
Järgmisel õhtul jõudsid A ja L sõna otseses mõttes ülinapilt Brüsseli rongile (L kirjelduste kohaselt rippusid liikuva rongi uksel küüntega sellest sihikindlalt kinni hoides), ja mina viimasel hetkel samal ajal alanud Pärdi kontserdile Oratoire du Louvre`sse. Eesti Filharmoonia Kammerkoor suutis laulda mu üsna ekstaatilise olekusse. Silme ees virvendasid sünnid, surmad...ja muidugi nostalgilised mälestused Noortekoori kirikukontserdite aegadest.
Nädalalõpuks jõudis Fuerteventuralt koju päevitunud ja reibas Jenni, kes hoolimata kolleegide sõbralikest hoiatustest minuga koos Odeonis! NO83 Jäneseid vaatamas käis:). Jenni pidas 2,5 tunnise etenduse väga hästi vastu ja mulle tundub, et tal oli vähemalt sama huvitav kui mul. Lihtsalt viieaastase pilgu läbi. Käredamad kohad rääkisime pärast lahti ja roppude sõnade tähendust mõistis ta omamoodi süütult. Niisiis igati julgustav kogemus lapse täiskasvanuetendustele kaasavõtmise osas. Muidugi, tegu oli ka visuaalselt ülipõneva ja füüsilise tükiga, seega lapsele kindlasti hoomatavam kui klassikaline sõnateater. Jennile oli see tegelikult juba teine NO tükk. Nimelt umbes kolmenädalaselt, 2006.a. juulis, pisikese, vaevu kolmekilose pambuna minu süles, Haapsalu lähedal põldude keskel vaatasime koos Kuningas Ubut pisikesest mustvalgest telerist lava taga. Sealt, kus näitlejad jälgisid, millal lavale minna ja mis laval toimus. Sest saali mind beebiga ei lastud ja pakuti võimalust lava taga (õues) telekast etendust jälgida:). Terve pika tüki vaatasime ära. Jenni magas nagu nott. Ja lavatagune näitlejatemaailm oli mulle täiesti uimastav. Mäletan, et samal õhtul saime kõne Jenni isapoolselt vanaemalt, et ta on sattunud ootamatult Haapsalus haiglasse. Siis me veel ei teanud, mis kõik ees ootab.
Vahepealsetel aastatel rauges minu vana teatrikirg pea täielikult, kindlasti natuke ka just Kuningas Ubu õhtuga alanud etapiga seoses. Ja muudel erinevatel põhjustel. Vahel harva käisin, väga valivalt ja väga tänulikult. Aga nüüd hakkan jälle elavnema, küll on hea.
Igatahes meeldisid Jänesed mulle väga! Mulle isegi tundus, et täitsa tabasin seda, mida öelda tahetud oli. Ja mulle meeldib, et seda ei tehtud otse ja et asjadel oli mitu kihti. Ja et nad julgesid olla ka ropud ja labased. Rääkimata sellest, et nad kõik on nii ilusad. Minul oli igatahes täitsa uhke tunne täis saalis istuda ja eestlane olla. :)
Siin siis J nõudmisel klassikaline klõps:
Samal õhtul sõime Tallinna ja Pariisi külalistega surnud jänest (Pâté de lièvre), mis maitses eriti
hästi:-).
NO käis meil väiksemas koosseisus ka saatkonnas külas. Uskumatult ilusad, lihtsad ja normaalsed inimesed! Ja Mirtel ongi tõesti niiii ilus nagu meedias paistab:-). Oleks tahtnud neile igasuguseid häid asju öelda, aga keel oli kurku kinni jäänud.
Ja last, but not-not least, muidugi Theatrum Montmartre`i pisikeses blackbox teatris! Nendest on kuidagi raske rääkida. Neid peab kogema. Imehead olid mõlemad õhtut. "Üks suvepäev" meenutas mulle aastatagust teatrikülastust Pariisis. Täitsa deja-vu oli vahetevahel. Lagrace`i J'étais dans ma maison et j'attendais que la pluie vienne oli ka ootamisest ja surmast ja vihmast ja kaotatud asjadest. Lainetena voolavad ja korduvad sõnad. Selline on vist ikka päris minu teater.
Eva ja Maria lauludel oli Jenni ka kaasas. Kuigi need olid nii haprad ja vaiksed ja sõnatihedad - võibolla väikesed ikka natuke rikkusid fiilingut... Aga noori kultuurihuvilisi oli seal teisigi. Vt Pariisi öös pärast kontserti metroos telefoniga tehtud pilt Miast, Elinist ja Jennist. Mia on Jenniga ühevanune. M ja E mõlemad on isa poolt prantslased, kes tänu vapratele emadele ikka täitsa hästi eesti keelt ka panevad.
Ja hakkabki festival läbi saama. Mõned asjad veel on meil plaanis. Näiteks võibolla selle näituse avamine (http://www.estonie-tonique.com/?p=564), sest omamoodi huvitav võib olla näha, kuidas erootilise altooniga poppkunsti taustal prantsuse lapsed pühalikult eesti keeles Põhjamaad ja Ta lendab mesipuu poole laulavad. Midagi sellist olevat kavas:).
Tõeline meistriteos on valmimas siiski siinsamas meie kodus. Nimelt panen ma juba pikemat aega kokku miljonist tükist koosnevat lahtikäivat külalisvoodit. Patt tunnistada, aga lihtlabane Ikea muidugi, kuis teisiti.
Vot niiiii kultuurset elu elame meie ja saadame kõigile kallitele sõpradele tervitusi praktilisse ellu:P.
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire