dimanche 20 novembre 2011

Le week-end

Mõned inglisekeelsed sõnad on täiesti otse läinud käibele ka prantsuse keelde. Eessõna ette ja - voila. Nagu nt le T-shirt või le week-end. Mulle meeldib. Aga miks mitte la?
Natuke meie peatselt lõppevast nädalavahetusest.
Reedeõhtune konservatooriumilaste (nii umbes vanuses 9-12) Põhjamaa ja Ta lendab mesipuu poole olid ilusad. Peaaegu puhtad ja priima hääldusega. Isegi Õ! No tõepoolest. Kas me polegi maailma parim laulurahvas... Kunstist ma nii hästi aru ei saanud.
Laupäeval külastasime kolleegidega, ja - täiesti kultuurifestivali väliselt -, legendaarse Ago-Endrik Kergega restorani Chartier (http://restaurant-chartier.com/www/visit/filsdesans.php). Väga armas ja suur au oli istuda ühes lauas ENSV teenelise kunstnikuga:).
Chartieris soovitan igal juhul ära käia. Autentne Pariisi bistroo ja väga hea value-for-money. Järjekord võib ukse taga olla pikk, aga saba läheb ruttu, sest söögisaal on suur. Lauad tihedalt külg-külje kõrval, hästisäilinud 19. saj lõpu-20.saj alguse interjöör, ringi lehvivad mustvalges ettekandjad, kes tellimuse helikiirusel ühekordsele laudlinale kribivad jne.  Nagu ikka, võtan seal eelroaks 6 tigu. Tartare de boeuf `i ma kahjuks süüa ei suuda, kuigi see olevat seal väga hea. Lammas frittidega sobis mulle ülihästi. Kastanikreemi desserdiks pigem ei soovita - ülimagus. Parem juba purk poest koju kaasa osta - umbes sama teeb välja. Selline mõnus vähekapriisne koht.
Pühapäev algab loomulikult pannkookidega. Lingin siia ühe armsa prantsuse väikelastelaulu pannkoogist (tobe reklaam ees ja üsna napakas video, aga siiski). Sest just täna kummitas see laul mind miskipärast terve päeva (see on minu puhul ülitavaline, et mõni laul on ja jääb pähe kummitama). Kas pole armas kui sensuaalselt juba paariaastastele mudilastele TOIDUST lauldakse:)
http://www.youtube.com/watch?v=yishQrA5FaY
Toit lihtsalt on siin üks tähtsamaid asju maailmas. Toit on telg, mille ümber keerleb kõik muu.
Pärast pannkooke suundusime kooli. Kord kuus, poole üheteistkümnest kella kaheni toimub Pariisis igati tänuväärt üritus, kus eesti keelega ühel või teisel moel seotud lapsed saatkonnas kokku saavad. Nimelt Pariisi Eesti kool (http://www.facebook.com/pages/Pariisi-Eesti-kool/378459952704#!/pages/Pariisi-Eesti-kool/378459952704?sk=photos). Kooliks on seda võibolla natuke ambitsioonikas nimetada, aga igatahes on see väga tore paik tublide juhendajatega, kus Eesti lapsed koos mängida, lauluda, juttu rääkida, näidendit ette valmistada, süüa ja õppemängukesi mängida saavad. Jenni ootab seda alati väga. Seal saab ta tunda end ka verbaalselt võrdväärsena omaealiste keskel...
Pärast Eesti kooli tõttasime Jenni klassiõe Siloé sünnipäevapeole. Kui Eestis ei tea kunagi täpselt, et kas sügistalvel sündinud laps on oma klassi üks nooremaid või vanemaid, siis siin (ja näiteks ka Belgias) on asi päris konkreetselt nii, et kõik mingil aastal x sündinud lapsed käivad ühes lennus. Näiteks käivad ecole maternelle viimases lennus praegu lapsed, kes on sündinud 2006.a. Ehk saavad kuni detsembri lõpuni 5. Ning järgmisel aastal lähevad päris kooli (ecole primaire) kõik need lapsed, kes 2012.a. jooksul saavad kuus. Niisiis sai Siloé viieseks :).
Minu meelest igati loogiline süsteem.
Siloé on üks armas tüdruk, kes on võtnud Jenni enda tiiva alla. Tema ema väidab, et ta jumaldab Jennit, aitab teda keeles ja kannab õpetajale ette, kui J millegagi hädas on:). No mis saab minul selle vastu olla.
Sünnipäev oli ehe prantsuse kodusünnipäev, ma arvan. Lapsed toodi peole poole kolmeks ja pidu vältas kuueni. Kuna tegu oli kooliõe sünnipäevaga, siis asus kodu meist mõne tänava kaugusel. Põsemuside limiit sai nüüd küll mõneks ajaks täis... :)
Peokontseptsioon oli üsna sarnane Eesti omadele. Ümbes kümme+ last, õhupallid ja muu peodekoor, lastesünnipäevapidude menüü (tordi asemel muidugi tarte au chocolat), ohjeldamatult mänge, mida sünnipäevalapse ema ja isa läbi viisid, näomaalingud, maskide meisterdamine, Joieux anniversaire laulmine jne. Meile üllatuseks olid kõik külalised iseenesestmõistetavalt kostümeeritud printsessideks, haldjateks, musketärideks jne. J esindas siis tavalist bourgeoise`d :).
Et ükski lapsevanem peole ei jäänud, nihverdasin ka end minema, aga läksin tunnike enne lõppu siiski üritust piiluma. Pererahvas oli meiega liigagi kena. Keeleprobleemi Jennil taolisel üritusel praktiliselt polnud, sest enamus tekst oli u selline: Bravo! Ollalaa! Magnifique! Superbe! Regarde! Viens! etc :). Täitsa tore oli jälgida, kuidas J oma napis keeles ikka juba täitsa hästi suheldud saab.
Kingituste avamine toimus peo lõppvaatuses. Sünnipäevalaps tänas iga kingi avamise järel kinkijat põsemusidega:). Kingid olid nagu ikka - raamatud, Barbied, mängud jne.
Panin tähele radiaatoreid. Need olid minu meelest ülimoodsad. Alguses arvasin, et pererahvas on igale poole seintele akenda alla kinnitanud õhukesed mustad telekad. Aga siis hakkasin taipama, et tegu on vist hoopis radikatega. Ma ei teagi, et kas siis on need seotud kuidagi päikese neelamisga või mis...
Sellise energiatõhususealase enesessesüüvimisega lõpetaksingi, sest silm vajub kinni, klõps.

lundi 14 novembre 2011

Estonie Tonique - vol 2

See on natuke naljakas, kuidas paguluses elamine kohe sunnib käsikäes kõigest eestipärasest osa saama. Aga Estonie Tonique on peatselt lõppemas ja siis muundume taas multikultuurseks. Või siis mattume olmeelu alla.
Et aga Mari Kalkuni ja Arvo Pärdi vahele mahtus ka A ja L armas välkkülaskäik Brüsselist, ja et mitte paista täiesti ugrimugri, siis mainin ära, et nüüd on siis ka Operas käidud. Sõna otseses mõttes sattusime viimase hetke piletimüügi sappa ja läksime vooluga kaasa. Et Garnier`is etendus tol õhtul ballett ja mitte ooper, olime eriti varmad võimalusest kinni haarama. Palee ise oli raskelt rikkalik. Kuld, marmor, hiiglaslikud lühtrid, sajanditetagune hiilgus ja hedonism. Meie viimase hetke odavaima hinnaklassi piletid tähendasid küll seda, et istusime 9 euro eest teise rõdu külgloozhis ning laval toimuva jälgimiseks tuli kõvasti vaeva näha, kuid ainuüksi sellesse loozhi sisenemise filmiliku fiilingu eest tasus üritus end kuhjaga ära. Kahjuks puudusid korsett, lehvik, veinipeekrid, pahelised austajad ja kardina taga toimuv salaelu.
Selle punase sametkanga ja kulla-karraga, mis Garnier`is laotus ning õilmitses, saaks ehtida kogu maailma. Siin ka üks kahvatu foto, mis haarab vaid killukese hiiglaslikust saalist:


Etendus La Source (http://www.operadeparis.fr/cns11/live/onp/Saison_2011_2012/Ballets/spectacle.php?lang=fr&event_id=2127&CNSACTION=SELECT_EVENT#) ja legend, et Operasse pääsemiseks tuleb piletid pool aastat ette broneerida, sai purustatud. Kuigi saal oli tööpäeva õhtul puupüsti täis küll.
Enne Operat jõudsime pisut kunsti ahmida Orsay`s. Renoir`d, Manet`d ja Degas`d tuhisesid silme eest läbi, sest piinlik küll, aga pika lõuna võtmise järel jõudsime kunstitemplisse üsna vahetult enne sulgemist (riigipüha eelõhtul suleti juba kuue paiku). Õnneks on Orsay`d juba korduvalt ka külastatud ja topeltõnneks ei kao ta ka kuhugi.
Mulle meeldis Orsay üks kohvikutest. Siin on näha ka 20. sajandi alguse raudteejaamakella:


Järgmisel õhtul jõudsid A ja L sõna otseses mõttes ülinapilt Brüsseli rongile (L kirjelduste kohaselt rippusid liikuva rongi uksel küüntega sellest sihikindlalt kinni hoides), ja mina viimasel hetkel samal ajal alanud Pärdi kontserdile Oratoire du Louvre`sse. Eesti Filharmoonia Kammerkoor suutis laulda mu üsna ekstaatilise olekusse. Silme ees virvendasid sünnid, surmad...ja muidugi nostalgilised mälestused Noortekoori kirikukontserdite aegadest.
Nädalalõpuks jõudis Fuerteventuralt koju päevitunud ja reibas Jenni, kes hoolimata kolleegide sõbralikest hoiatustest minuga koos Odeonis! NO83 Jäneseid vaatamas käis:). Jenni pidas 2,5 tunnise etenduse väga hästi vastu ja mulle tundub, et tal oli vähemalt sama huvitav kui mul. Lihtsalt viieaastase pilgu läbi. Käredamad kohad rääkisime pärast lahti ja roppude sõnade tähendust mõistis ta omamoodi süütult. Niisiis igati julgustav kogemus lapse täiskasvanuetendustele kaasavõtmise osas. Muidugi, tegu oli ka visuaalselt ülipõneva ja füüsilise tükiga, seega lapsele kindlasti hoomatavam kui klassikaline sõnateater. Jennile oli see tegelikult juba teine NO tükk. Nimelt umbes kolmenädalaselt, 2006.a. juulis, pisikese, vaevu kolmekilose pambuna minu süles, Haapsalu lähedal põldude keskel vaatasime koos Kuningas Ubut pisikesest mustvalgest telerist lava taga. Sealt, kus näitlejad jälgisid, millal lavale minna ja mis laval toimus. Sest saali mind beebiga ei lastud ja pakuti võimalust lava taga (õues) telekast etendust jälgida:). Terve pika tüki vaatasime ära. Jenni magas nagu nott. Ja lavatagune näitlejatemaailm oli mulle täiesti uimastav. Mäletan, et samal õhtul saime kõne Jenni isapoolselt vanaemalt, et ta on sattunud ootamatult Haapsalus haiglasse. Siis me veel ei teanud, mis kõik ees ootab.
Vahepealsetel aastatel rauges minu vana teatrikirg pea täielikult, kindlasti natuke ka just Kuningas Ubu õhtuga alanud etapiga seoses. Ja muudel erinevatel põhjustel. Vahel harva käisin, väga valivalt ja väga tänulikult.  Aga nüüd hakkan jälle elavnema, küll on hea.
Igatahes meeldisid Jänesed mulle väga! Mulle isegi tundus, et täitsa tabasin seda, mida öelda tahetud oli. Ja mulle meeldib, et seda ei tehtud otse ja et asjadel oli mitu kihti. Ja et nad julgesid olla ka ropud ja labased.  Rääkimata sellest, et nad kõik on nii ilusad. Minul oli igatahes täitsa uhke tunne täis saalis istuda ja eestlane olla. :)
 Siin siis J nõudmisel klassikaline klõps:

Samal õhtul sõime Tallinna ja Pariisi külalistega surnud jänest (Pâté de lièvre), mis maitses eriti
hästi:-). 
NO käis meil väiksemas koosseisus ka saatkonnas külas. Uskumatult ilusad, lihtsad ja normaalsed inimesed! Ja Mirtel ongi tõesti niiii ilus nagu meedias paistab:-). Oleks tahtnud neile igasuguseid häid asju öelda, aga keel oli kurku kinni jäänud.
Ja last, but not-not least, muidugi Theatrum Montmartre`i pisikeses blackbox teatris! Nendest on kuidagi raske rääkida. Neid peab kogema. Imehead olid mõlemad õhtut. "Üks suvepäev" meenutas mulle aastatagust teatrikülastust Pariisis. Täitsa deja-vu oli vahetevahel. Lagrace`i J'étais dans ma maison et j'attendais que la pluie vienne oli ka ootamisest ja surmast ja vihmast ja kaotatud asjadest. Lainetena voolavad ja korduvad sõnad. Selline on vist ikka päris minu teater.
Eva ja Maria lauludel oli Jenni ka kaasas. Kuigi need olid nii haprad ja vaiksed ja sõnatihedad - võibolla väikesed ikka natuke rikkusid fiilingut... Aga noori kultuurihuvilisi oli seal teisigi. Vt Pariisi öös pärast kontserti metroos telefoniga tehtud pilt Miast, Elinist ja Jennist. Mia on Jenniga ühevanune. M ja E mõlemad on isa poolt prantslased, kes tänu vapratele emadele ikka täitsa hästi eesti keelt ka panevad.


Ja hakkabki festival läbi saama.  Mõned asjad veel on meil plaanis. Näiteks võibolla selle näituse avamine (http://www.estonie-tonique.com/?p=564), sest omamoodi huvitav võib olla näha, kuidas erootilise altooniga poppkunsti taustal prantsuse lapsed pühalikult eesti keeles Põhjamaad ja Ta lendab mesipuu poole laulavad. Midagi sellist olevat kavas:).
Tõeline meistriteos on valmimas siiski siinsamas meie kodus. Nimelt panen ma juba pikemat aega kokku miljonist tükist koosnevat lahtikäivat külalisvoodit. Patt tunnistada, aga lihtlabane Ikea muidugi, kuis teisiti.
Vot niiiii kultuurset elu elame meie ja saadame kõigile kallitele sõpradele tervitusi praktilisse ellu:P.


vendredi 28 octobre 2011

Eesti värk täies hoos

Lühidalt siis neist Estonie Tonique üritusist, kuhu meie läinud oleme. Kõik nad on olnud täitsa elamused! Kronoloogiliselt:
Kõigepealt muidugi viikingilaev, kus mina sain korra olla natuke isegi tüürimees põlvist nõrgaks võtva madruse käe all:)). Kahjuks mitte küll Seine voogudes, vaid pisikesel kanalil quai de Valmy`l 10. ja 19. arr. piiril. Viikingilaev osutus pariislaste hulgas päris popiks ja paljud said katsetada navigeerimist ja sõudmist. Lapsed olid muidugi pöördes.
(Pööratagu tähelepanu ajalooliselt lühikestele juustele. Pilt ise on tehtud pea ainukesel külmal päeval, nii et seepärast siis kubujussid.)
Samal päeval esines ka Svjata Vatra, mis tekitas armsaid nostalgilisi mälestusi A ja P pulmapeolt umbes täpselt kaks aastat tagasi...
Ja õhtul näidati laevapurjele tõeliselt efektset varjuteatrit live`s Svjata Vatra sugestiivse taustamuusikaga. Väga äge. Aeg oli hiline, aga lapsedki jälgisid suud ammuli, sest midagi erilist oli toimumas.


Tänu kaiüritustele avastasime, kui lahe on teha animafilmi! J tegi 20 minutiga ühe toreda filmiõpetaja käe all liigutava armastusfilmi suudlevast printsist ja printsessist. Ootan seda pikisilmi meilile. Miks mulle keegi varem ei ole öelnud või näidanud, et see nii tore on??
Samuti sai meisterdatud männikoorest laevukesi. Pariisi lastele ehe kogemus, ma usun. See Valmy-kant oli meeldivalt pretensioonitu. Endised ajaloolised vabrikutööliste elamud piki kanaliäärt ja sealt edasi Gare du Nord jne. Tegelikult palju pariislikum kui meie 16e, ma ütleks.
Mis veel. Ahjaa, etnoõhtu:). Käisime kuulamas setu memmesid ja vaatamas filmi Kihnu saare elust. Kift oli. J lemmikud olid need, millest kumasid läbi Zetode poolt kaverdatud lood. Nt rikaste ja vaeste tants. Järgnes ebavõrdsuse teemaline arutelu lapsega, sest talle ei mahtunud pähe, et kehvikutest taluinimesed pidid leppima hiirekoibadega, samal ajal kui rikkad rasvast karuliha tarbisid (mõmmibeebi:). Vaata J, midagi ei ole muutunud, Sina sõidad metrooga, aga osad lapsed ei sõida metrooga iialgi, sest see on pööblile... Sinu emme jõuab jäätist osta, aga osad emmed seepärast, beebi süles, metroos aariaid laulavadki, et nad seda kunagi osta ei saa.
Saarefilm pani mõistagi igatsema Eesti suve. J jaoks oli päris striking, et kihnu pulmas pruudil nägu looriga kinni kaetakse, et ta koduteed ema-isa juurde ei mäletaks. Ta ei olnud enam päris kindel, et  kunagi abielluda tahab. Tundsin endas kohustust siiski väita, et abielu võib olla päris tore asi.
Portreefilm Jaan Kaplinskist (http://thekaplinskisystem.blogspot.com/). See on intervjueeritud prantsuse keeles! (Minule mõnusalt paras nivoo.) Visuaalselt väga ilus film. Puudutas. Kahjuks jäid KÕIK mu raamatud Eestisse.
Ja muidugi Mari Kalkuni kontsert. Minu jaoks täiesti uus armas avastus, tahaks karjatada prantsaslikult Bravo!  Eriti sumedaks tegi asja muidugi kontrabass;). Kontsert ise toimus varieteelaadses punaste samettoolidega klubiteatris Pigalle`i kandis. Kes teab, see teab, mis kant see on. Päris omapärane oli seal õhtul lapsega liikuda:). Aga Pariisis on see täiesti okei.  Kuna Mari Kalkun esines lausa väikse festivali raames, siis jäime kuulama ka teisi. Ja avastasime ühe pärli veel! The Two, indie pop. Vt nt see, igati pariislik video:
http://www.youtube.com/watch?v=wczF7XYSVYQ&feature=relmfu
Kesköö eel läks päris rajuks, siis tulime ära ja magasime lõunani:).
Tegelikult on toimunud veel palju rohkem. See on lihtsalt meie valik ja siia tuleb peatselt lisa.

Rammestunud suvi

Ei ole ammu kirjutanud. Isegi Pariisis on võimalik olla kurb.
On oktoobri lõpp ja mulle meeldib siin just nüüd. Päike on leebe, aga veel nii-nii soe. Lehed langevad ja krabisevad. Tokkroosid, minu lemmikud, õitsevad ikka veel. Sallid lehvivad (sall on siin poolkohustuslik ja praktiline ka, sest metroos võib olla kõva tuul). Turistimad turistid on lahkunud. Välikohvikute ümmargused väiksed tihedalt üksteise kõrval paiknevad lauad on rahvast täis. Suitsetatakse ja juuakse kohvi. Jardin du Luxembourg` s loetakse jätkuvalt raamatuid ja mängitakse tennist kõigi silme all. Ainult sealsed kuulsad paadikesed, mida lapsed suures purskkaevus ujutada saavad, on läinud talveunne ja tulevad tagasi alles kevadel. Vintage karussellid pöörlevad pooltühjalt ja leierkastid mängivad.
 
Muuseumid ja näitused peavad meid veel ootama. Sest lihtsalt väljas hängida on mõnus. Kuigi Grand Palais (http://www.grandpalais.fr/fr/Accueil/p-93-Accueil.htm) mänguasjanäituse (Des Jouets et des hommes - mänguasjad ja inimesed) visiteerisime ikka ära. Lahe kogemus igas vanuses inimestele! Mina olin vaimustunud sajanditetagustest peensusteni ja pisiasjadeni väljaviimistletud nukulossidest kogu sisustusega  ja J näitust lõpetavast vanade põlenud ja katkiste mänguasjade hunnikust.
Poiste mängiasjade sektsiooni alustas kurb tõdemus, et läbi aegade on poiste mänguasjad julgustanud katsetama piire, lennutama fantaasiat, püüdlema kiiremale-kõremale-kaugemale, samal ajal, kui tüdrukuid tambitakse roosade, leebede kodu- ja printsessimängudega teada-tuntud turvalistesse olmeraamidesse...
Meie kooli ühe klassi õpetaja on siiski täiesti mees, samuti garderie`s lastega mängivad poisid. Ja kodutänava boulangerie`s teenindab meid mees.
Lastel on sügisvaheaeg (Toussaint) ja 1. nov., katoliiklik kõigi pühakute päev on siin riigipüha. J võtab vanavanematega päikest ja unustab prantsuse keelt. Tema toredatest vihikutest peaks kohe eraldi kirjutama. Need jäid maha.

lundi 10 octobre 2011

Teeme turisti

Eiffelist ei pääse me sõna otseses mõttes üle ega ümber. Ta paistab igalt poolt. Ja on seetõttu muutunud meile sama tavaliseks kui pilv taevas.
Mastaapne Pariis (Tallinnas annab sellist avarust otsida, siin on seda nii palju...):
Kirev Pariis (selliseid nostalgilisi karusselle on mitmel pool, parkides ja mujal, mõned on eriti armsad - sellised, mida baretiga onud ringi väntavad):

Estonie Tonique

Sisenen hommikul croissanti näppides (nad tõesti oskavad küpsetada ja mitte ainult croissante) Trocadero metroosse (sest oma kontorit meil veel pole), takseerin reklaame nagu tavaliselt. Voila! - NO83 jäneste postrid järjest ja järjest võrdväärselt kõrvuti ooperikuulutusega.
Hurmav. Eestis jäigi minemata. Nähtamatu käsi oleks nagu ette teadnud, et ootamas on midagi enamat - NO83 Pariisis, teatris Odeon! (http://www.theatre-odeon.fr/), prantsusekeelsete subtiitritega. Kas pole armas: http://www.theatre-odeon.fr/fr/la_saison/les_spectacles_2011_12/accueil-f-376.htm
Pariisi jõuab ka Theatrum: http://theatre-latalante.com/site/Theatrum.html Vähem vahtu, aga vähemalt sama liigutav. (Linn on nähtud ja soovitan kõigile.)
Kogu programm:
http://www.estonie-tonique.com/
Metroo juurde tagasi tulles. See on siin teadagi üliefektiive. Kiire, laiahaardeline, puhas ja turvaline. Tipptunnil võib rahvast olla palju, aga kõik on kuidagi rahulik. Ainult lapsi ei näe tipptunnil pea üldse. Võibolla seepärast, et koolid on reeglina kodu lähedal.
Kui alguses andsin heldinult pea igale metroomuusikule münte, siis nüüd olen üsna kale ja kogenud. Nii võib lihtsalt kiirelt vaesuda, sest neid on siin palju. Väidetavalt peab muusik linnavalitsuselt enne loa hankima. Tõepoolest, täielikku kräppi väga ei kuule. Küll aga prantsuse shansoone ja ooperiaariaid.

mardi 4 octobre 2011

Kui J emaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud

Paari päeva pärast on J prantsuse koolilapsepõli juba 2 nädala pikkune. (Päris kooliaasta algas 5. septembril, meil aga 22.)
Meie kool (ecole maternelle) on riiklik ja elukohajärgne. Ida-Euroopa džunglikultuuriruumist tulnuna arvasin, et näen und, kui hoidsin käes koolimääramisdokumenti. Ei mingeid katseid, sünnist saati järjekorras passimist, eelkoolipaanikat. Hoolimata sellest, et kooliaasta juba käis, ei jäänud meie ukse taha. Ida-Euroopa ema mõte liiguks nüüd selles suunas, et räägi-räägi, meilgi saab niimoodi koha prügikooli… Aga siin ei ole nii. Igal lapsel on ÜKS elukohajärgne kool ja mujale ta õppima asuda ei saa.  Sissekirjutamistrikid pole võimalikud (esitada tuleb korteri ostu- või üürilepingu originaal) ega vajalikud (pole kohanud meedias ega mujal ühtki meile omast debatti), tase on riiklikult ühtlaselt tagatud.
Algkoolikohustus (ecole primaire) algab kuueselt ja mul on juba täna teada, et meie algkool saab järgmisest aastast olema see: http://ec-chernoviz.scola.ac-paris.fr/
Kurb, aga Eesti peale mõeldes hakkab millegipärast natuke piinlik.
Koolitee on meil 3 minuti pikkune. Tuleval aastal poole pikemJ.
Võib-olla see, et tegu on otseses mõttes KODU-kooliga, millega meie teed ka igal muul ajal ristuvad, on üks väike tegur, miks J kooli nii hästi omaks on võtnud.
Koolimaja on Pariisi mõistes suhteliselt suure ja vaikse sisehooviga kõrgete lagedega ja avarate akendega pisut kulunud moega hoone. Hommikuti on uksed avatud 8.25-8.35, punkt kell 8.40 algavad tunnid ja hiljaks jääda ei tohi. Uksel tervitab igal hommikul must uksetädi (tere hommikust, mu daamid ja härrad, tere hommikust, mu lapsed ja nii kõik need 10 min jutti:), enamasti on hommikuti kõiki tervitamas ka Madame direktriss isiklikult.
J klassi õpetaja on kaunis ja väga sümpaatne Winona Ryderi meikimata ja kolmekümnendate alguses koopia. Mulle on ta esimesest hetkest alates väga sobinud. J umbkeelsusesse suhtus ta väga rahulikult ja paistab, et J on hoogsalt kaasatud klassi tegemistesse (tõstab kätt ja käib tahvli juures kirjutamas nagu teised, laulab häälduse järgi kaasa, meisterdab, osaleb igapäevases nädalapäeva- ja kuupäevamängus, numbrid on tal õnneks selged jne). Ega ma täpselt ei tea, mis seal toimub, aga rõõmsalt ta sinna iga päev jääb… Ja õhtul lausub, et loomulikult ta õppis ja kui aru ei saa, siis vaatab, mida teised teevad. J Arutles, et mis siis saab, kui see, kelle pealt ta vaatab, mida teha tuleb, õpetajast valesti aru saanud on – siis teeb ju tema ka tahtmatult valesti.
Lapsi on klassinimekirjas 27, kuid tegelikult pole ma kunagi üle 20 näinud. Pigem vähem. Pea kõik on prantslased, mõnel tundub olevat inglisekeelne ema või isa.
Koolivaheaeg on 22. okt – 2. nov. Siis saab koju vihikud seni tundides tehtuga. Ootan põnevusega.
Kool on natuke rohkem kool kui Eestis lasteaed. Mänguaega on vähem. Magamiseaega ei ole üldse. Klassis on suured ümmargused lauad ja suur tahvel. Vahetundidel ollakse õues ja mingit dressipükstes liivakastis aelemist olla ei saa, sest esiteks ei käi keegi dressipükstes koolis ja teiseks puuduvad kõik need atribuudid, mida meie lasteaiaõuel nii iseenesestmõistetavaks peetakse ja kolmandaks kutsub kell varsti jälle tundi.
Millal prantsuse lapsed siis ometi mängivad – mäng on ju laste töö -, mõtlete nüüd. Prantsuse lapsed mängivad pärast kooli mänguväljakutel, parkides ja koduhoovides. Siis kui Eesti lapsi eelkooli ja huvialaringi transporditakse. Kindlasti on õpe ka mänguline.
Koolis on kahetunnine söögivahetund. Kõigis Pariisi 16. linnajao koolides on üks ja sama menüü ning näiteks oktoobri menüüga saab tutvuda siin (dejeuner): http://www.caissedesecoles16.org/_user/File/266/Menu_self_octobre_2011.pdf
Nii korraldab toitlustamist iga linnaosavalitsus. Toiduraha on 5 eurot päevas, kui sa ei tõesta, et peaksid vähem maksma. Selline võimalustepõhine finantseerimine kehtib kõiges (koolitoit, kolmapäevane vabaajakeskus, muusikakoolid ja kunstikoolid päris-koolilastele, mis on samuti riiklikud jne).  Nii võiks olla meilgi. Automaatselt lajatatakse täishind, kuid kui viitsid ette võtta paberimäärimise ja asjaajamise (järelikult vajad soodustust ka tõepoolest), siis on võimalik saada vähemmaksjaks. Toiduraha puhul vähendatakse ekstreemjuhul ühe korra hind lausa ca 0,5 euroni.
Koolipäevad lõpevad 16.30. Kui lapsele siis must või asiaadist koduhoidja järele ei tule, minnakse üheskoos kodust kaasa pandud õhtuoodet võtma. Garderie`s ehk pikapäevarühmas saab laps olla maksimaalselt 18.30ni. Garderie`d rahastab riik. Õpetajaid seal muidugi pole. On mustad rõõmsad tädid. Ja riigisüsteemi palgal kutid, kes lastele paberlennukeid teevad. Kui tuleb tahtmine joosta ja hullata, siis seda teevad nad ka, kuigi võimalused on piiratumad kui Eestis ja puuotsa või kuurikatusele ronida ei saa. J põhiliselt ripub ühe aknavõre küljes…
Kooli tuli viia vedelseepi ja pabertaskurätikuid ning kogutakse annetusi. Hea kodune tunne.
Kas me harjutame õhtuti prantsuse keelt? Ei, selleks oleme liiga väsinud, laisad ja ebametoodilised. Mulle sobib, et kooliharidus siin nii varakult nii süsteemne on. Lapsel ei jää midagi vajaka lihtsalt seepärast, et tema ema usub sellesse, et kõik peab ise külge jääma.
Lapsed ärkavad vara ja lähevad vara magama. Perega õhtul koosolemise aeg on lühem kui Eestis oleks.
Kord nädalas saab õpetajalt vihiku (cahier de correspondance), kus saab õpetajaga vastastiku tähelepanekuid vahetada ja kooli puudutavad infot jagada. Kord kuus on selle kuu sünnipäevalaste sünnipäevapidu.
Kaks korda aastas antakse tunnistus ja juba oktoobri keskel on iga lapse individuaalne hindamisateljee (mis nad küll vaese Jenniga seal pihta võivad hakata??), kus osalevad kõik kooli õpetajad ja laps.  
Ja kolmapäeviti koolitunde pole. Koolis tegutseb linna korraldatud centre des loisirs. Ja nii üle linna igal pool. See on üsna korralikult tasuline ja süüa antakse kaks korda. Centre korraldab väljasõite ja kutsub lastele lõbustajaid. J on seal osalenud ühe korra ja kirjelduse kohaselt toimus diskotantsuõpe ning mikrofoni laulmine. Eks siis kuuleb, mis homme. Kolmesed kuni suurte klass (5-6-sed) on seal koos. Centre des loisirs tegutseb ka algkoolides.
Kokkuvõtteks, olin alati arvamusel, et Eesti süsteemist paremat olla ei saa. Nüüd ei ole ma enam nii kindel. Kuigi mõtlen ikka heldimusega meie lasteaiale ka tagasi.
Millist mõju selline „šokiteraapia” lapsele tegelikult omab, seda ju tegelikult ei tea veel. Püüan sellele mitte ka mõelda, sest ega see midagi kergemaks ei tee. Pealtnäha on kõik väga hästi, kuigi klassi eesrindlane J enam kindlasti olla ei saa. Õnneks ei tundu see teda ennast häirivat ja keelt jääb ka iga päevaga natuke külge. Kuigi mingit nädalaga vabalt rääkima hakkamist küll pole täheldanud. Palju abi oli kindlasti viimasel kuul Eestis võetud eratundidest toreda õpetaja juures. Kasvõi lihtsalt selleks, et J harjuks mõttega, et on olemas prantsuse keel. Kas ta julgeb õpitut ka rakendada – kahjuks vähem, kui ta tegelikult oskaks. Ütleb, et ei taha vigu teha. Aga laulma on hakanud ilusti nelja mälu-järgi-prantsuse keeles lastelaulukest. Võib-olla ühe lastelauluõpiku ikka muretsen, sest see tundub olevat lihtsaim tee J jaoks keelt õppida.
Ahjaa, ja muidugi ametiühing. Protestirahvale kohaselt on koondumine nähtav ka koolis. Aegajalt õhtuti toimuvad erinevate lastevanemate ametiühingute vmt koosolekudJ. Need on üsna suured ja mõjuvõimsad organisatsioonid. Praegu on juhatuste valimise aeg. Mullegi on tulnud juba mitu kutset liituda ja kandideerida.

mercredi 28 septembre 2011

Varicella party

Esimene pilt Jennist Pariisis:
Ja teine:

Tuulerõugepeole sattusid kahjuks tõesti tahtmatult kõik need, kes 15. septembril otselennuga Pariisi lendasid...
Prantsusmaal olla pintseldatud ville varem punaseks ja nüüd kaetakse millegi läbipaistvaga. Eesti lapsed olid varem rohelised ja nüüd sinised. Huvitav, miks meie peame vaevlema tohutult määriva tindilaadse ollusega, kui saab ka läbipaistvamalt.
Jennil tuli ka palavik ja ega siin midagi praalida ei ole, et niimoodi reisisime. Aga nüüd on see möödas ja teisiti ei saanud.

Pêcheurs de lune

Tahtsin küll rääkida esimestest optimismi süstivatest koolimuljetest, kuid kuna täna jõudsid kohale pikisilmi oodatud söögilaud ja toolid, siis pean ma oma ülevoolavat rõõmu jagama. Seni oli meie väikse salongi ainsaks mööbliesemeks üksteise otsa laotud kohvritest torn, mida siis erinevatel otstarvetel kasutasime...
Järelnoppija nagu ma olen, sai otsustatud, et IKEA poleks ikka päris see, ning nädalavahetusel võtsime metroo maailma suurimale kirbuturule (Les Puces de Saint-Ouen, http://www.parisperfect.com/paris-flea-markets.php ). Tõeline pärl, kus leidub KÕIKE. Üüratult suur, nii et küllap jõudsime ülevaate saada vaid piskust, ja igasugune eeltöö oli ka tegemata. J sai kuningliku nuku vihmavarju, võrksukkade ja pika aluspesuga uhke ballikleidi all ja mina sain kiiksuga söögitoakomplekti:). Täiesti pretensioonitult tänavakaupmehelt võileivahinnaga. Nüüd on veel vaja toolidele padjad peale osta. Igatahes kunagi sobiks see hästi minu hetkel veel olematu Hiiumaa suvila terrassile:).
Kuna rõõm MÖÖBLIST on suur, siis on peast pühitud ka ebameeldivused. Kolmel õhtul järjest pidin tõdema, et lubadustest kinni ei peeta. Aina "kohe-kohe" jutt.  Ja meie olime spetsiaalselt iga päev tunde kodus mööbli saabumist oodanud, selle asemel, et õues õhtupäikest nautida. Täna palusin ühel rikkama sõnavaraga kolleegil telefonis kurja häält teha ja mitte jätta mainimata, et helistatakse saatkonnast, ning mööbel oli nagu võluväel kell kuus ukse taga:). Passimisel olid siiski ka omad plussid. Nimelt leidsin ma keldrist kaks rauast roostetavat riiulit, pesin need korralikult puhtaks ja ostsin  värvi ka juba valmis.
Järelnoppimine on siin üldse täiesti tavaline. Pühapäeviti tasub tänavatel ringi jalutada, sest siis tõstetakse tänavale prügiautot ootama kasutatud mööblit, mis tihti on ka igati korralik:) (tõepoolest, olen oma silmaga ka juba näinud).  Paraku tundun ma endale juba liiga soliidses eas olevat, et pühapäeviti tänavatel mööblit nihutada. Aga mine tea.
See 18. linnajao turu-Pariis on hoopis midagi muud kui meie 16. Inimesed on hoopis teist värvi ja mõtlevad hoopis teisi mõtteid. Turule lähenedes kogesin hetkeks täitsa déjà-vu tunnet - nagu oleks jälle Togos. Mustad mehed põristasid trumme ja müüsid grillitud maisitõlvikuid, ümberringi meeletu sigin-sagin ja kirjud naised igasugu träni müümas. Siiski jah, lahtisi kanalisatsioone ning lehka polnud. Ning tänav oli asfalteeritud. (Sealt edasi antiigiturgudele jõudes on muidugi pilt hoopis tsiviliseeritum.) Siit algab võlumaa:

J jaoks ei olnud selles siiski suurt midagi erilist. Söögitädid ja uksehoiutädid on ka meie koolis mustad. Meie kooli söögi- ja uksetädid on üldiselt lustlikud ja soojad.  Jennile meeldivad.  Ja paljudel valgetel lastel on mustad lapsehoidjad, kes neile kooli vastu tulevad ning mänguväljakule viivad. Valged emad teevad karjääri ning annavad õhtul koju saabudes valgetele lastele headöödmusi, et asuda seejärel ise pikka õhtusööki nautima.

dimanche 25 septembre 2011

Kus on minu koduke...

Seda laulu ümisesin nii mõnelgi korral bulvaritel lehtedes sahistades, kui asjad ei tundnud laabuvat.
Et siis lühidalt Pariisi koduotsimise ABC.
Enne, kui sul ei ole aadressi (justificatif de domicile), ei ole sa siin keegi. Sul pole õigusi selle ühiskonna teenustele. Saa endale üüri-, elektri- ja gaasileping ning asjad hakkavad hargnema.
Ära looda, et saad midagi korda ajada telefoni või meili teel Eestist. Tasub küll välja sõeluda oma soovid ja võimalused ning surfata kinnisvaraportaalides, kuid tulemuseni jõudmiseks pead olema siin, sest nõudlus on suurem kui pakkumine. Räägi prantsuse keelt.
Kuulutuse peale helistades ole valmis endast ja oma perest rääkima. Rõhuta, et Eesti kuulub Euroopa Liitu ja euroalasse ning tegu pole maailma vaeseima riigiga Aafrikas. Varusta end igasuguste tõendite ja dokumentidega, mis on tõlgitud prantsuse keelde ja millel on templid ja allkirjad. Tõesta paberil, et sa ei ole ühepäevaliblikas ja et sa suudad maksta. Üür ja kommunaalid ei tohiks moodustada sissetulekutest üle kolmandiku, sest vastasel juhul osutud sa tõenäoliselt kõlbmatuks (seda on aga Eestist tulles ülikeeruline saavutada, sest sinu kontoväljavõttelt Eesti sissetulekut ja Pariisi üürihindu kõrvutades võib nutt peale tulla). Mõtle läbi, mis on sulle tähtis - vaikus, rahu, vaade, päike jne. Kõige korraga saamiseks heas linnajaos pead ilmselt väga kõvasti maksma. Mina valisin täieliku vaikuse, st hoovimaja. Raske on leppida, et päike ei paista enam päev läbi tuppa, aga vähemalt ei kuule ma tänavamüra ka siis, kui aknad on lahti, ning metroo ei värista maja all. Meie väike kodu on 16. linnajaos. Kilomeetrike Eiffelist ja teises suunas kilomeetrike Pariisi suurima, üüratu pargini (kus on muide ka lõbustuspark ja linnarand). Räägitakse, et see Pariisi läänepoolsemaid linnaosasid on hinnatud mh seepärast, et valdavalt puhuvad siin läänetuuled ja seega on siin puhtaim õhk:).
Kui sulle miski tõesti sobib, siis helista omanikule ja agentuurile korduvalt, et nad sind ei unustaks ja kedagi teist ei valiks. Kui oled lepingule lähedale jõudnud, varusta end pangatshekkidega (deposiit, vähemalt ühe kuu üür ja teenustasu). Mul pole aimugi, kust sa tshekid saad, sest arvet pangas sa veel avada pole saanud (kuna sul ei ole kohalikku aadressi ega elektriarvet ette näidata). Kui mina üritasin selgitada, et meil on ühine euromaksepiirkond ja mul pole probleemi 0,4 eurose teenustasuga rahvusvahelist ülekannet korraldada, siis see ei osutunud veenvaks. Tshekimajandus on siin üle kõige.
Niisiis, ma ei taha kirjutada sellest, et olgugi, et ma enda arust kõik korralikult läbi mõtlesin, läks mul ühe korteriga nihu ja et lepingu lõpetamise läbirääkimised prantsuse keeles ei olnud kuigi tulemuslikud. Ju siis see, et nüüd on meil Jenni elu silmas pidades igati mugav ja tore lahendus, pidigi nii palju maksma.
Kokku käisin ma vaatamas tegelikult ainult 5 korterit. Ülejäänud aja nahistasin linnaosavalitsuses ja koolide direktrisside jutul, et koolikohta saada. Igatahes ei olnud see 10 päeva mingi tshillimine, vaid täiskohaga töö. Kõik läks üsna napilt.

vendredi 23 septembre 2011

Alors...

Varsti saab kuu ööst, mil ma üksi kahe kohvriga Pariisi jõudsin. Ülesandega leida kümne päeva jooksul üürikas 16. arrondissement`s ja koolikoht Jennile. Nüüd oleme juba nädal aega koos siin. Ja meil ongi kodu ja meil ongi kool. Selline, kuhu Jenni vähemalt kahe esimese koolipäeva põhjal jälle minna tahab.
See kõik oli üsna närvesööv, sest teadmatus oli suur. Aga täna õhtul päiksepaistel Trocadero väljakul jäätist süües tundsin esimest korda siin, et kõik on siiski täiesti õige. Vanasti oleks ma seda tundnud iga kell Pariisis olles.
Tasapisi edaspidi siis pikemalt sellest, mille vastu me oma suure mõnusa kodu, toreda lasteaia, teada-tuntud teed, laulutunnid, sõbrad, pere ja kõik muu vahetanud oleme. :)