Tennis ja Mona Lisa

Et meie Kaia hiljuti jälle sähvatas ning tuleval nädalal ka Pariisis oma taset näitab (seda on meil plaan ka oma silmaga uudistama minna!), olgu öeldud, et J kehalise kasvatuse tunnid ei toimu kusagil mujal kui Roland Garrosel. Jah, sealsamas, kus ka suure slämmi French Open. Garros asub meie koolist paari km kaugusel ja kord nädalas aprilli keskpaigani saavad lapsed seal tennist nuusutada. Minek toimub koolibussiga. Lastele, loomulikult, hirmsasti meeldib. Ja ei toimu monotoonne vastu seina või üle võrgu harjutamine, vaid viiestele sobivalt igasugused reketiga palliveeretamise, üle võrgu teistele lastele või reketile pihtasaamise jne mängud.

Taamal meie klassiõpetaja:

Kaia nimi paraku meie laste tennisetreenerile midagi ei öelnud, aga küll ta veel ütlema hakkab:). Septembrikuise French Openi piletid on röögatult kallid, aga ma siiski ei välista, et me neid saada üritame, kui Kaia ikka järgnevatel kuudel hästi paneb.
Ühtki staari kahjuks täna peaväljakul harjutamas ei olnud, aga seda kindlasti ainult seetõttu, et nad on ju sunnitud viibima parasjagu Australian Openil:).
Wimbeldoni on Garroselt 365 km, jäi meelde liiklusmärgilt.
Tuleval nädalal külastab meie klass Louvre`t. On ka viimane aeg Louvre`sse minna:) - hiljuti, klassiga raamatukoguturneel näitas raamatutädi lastele pilti Mona Lisast ja vaid mõni üksik teadis hüüda, et c`est la Joconde, enamus ei olnud, kujutage pilti, Mona Lisast kuulnudki (nii loomulikult J`gi). Peaks hüüdma nüüd prantsaslikult "ollallaa". 
Ühesõnaga, laste elu põnevamaks tegemisele ollakse siin päris pühendunud. Ja võetakse ette ka üsna kalleid operatsioone-ekskursioone. Keegi ei jää aga pere majandusliku olukorra tõttu kõrvale. Kui vaja, kannab kulud põhjatu sotsiaalsüsteem.
Head meelt teeb see, et olgugi, et olin õpetajalt juba mitu optimistlikku vihjet saanud, et J on hakanud RÄÄKIMA, polnud ma seni seda ise spontaansetes olukordades väga kuulnud (ma ei pea siin silmas üksikute sõnade ütlemist või luuletuse vmt lugemist, mida ta on ikka ammu juba teinud, aga mis minu meelest rääkimise mõõtu välja ei anna). Täna panin tähele aga igasuguseid lause moodi asju ja peaaegu õigesti. Näiteks, löögijärjekorras: tu est la dernier (sina oled viimane - poisile, seega oleks pidanud kasutama le) või näiteks, et donne moi le raquette (anna mulle reket) ja nutvale lapsele - q`est passe` a la main (mis käel juhtus). Tundub, et vahepeal juba sisse tulnud mure, et kas tõesti peab hakkama rääkimise-teemaga kuidagi eraldi spetsiaalselt tegelema, oli siiski asjata, ja jõudsime jutualge ära oodata. (Kui vaheajad välja jätta, on J koolis käinud umbes täpselt kolm kuud.)
Ja mis eriti naljakas, vahel, kui tal prantsuse sõna meelde ei tule (seda juhtub üsna tihti), siis paneb ta la või le ette ja üleb eestikeelse sõna imekauni prantsuse aksendiga:).
Ma usun, et oleks täitsa tore eesmärk suveks kolmese prantsase kombel rääkima saada. Näis.