Pêcheurs de lune

Tahtsin küll rääkida esimestest optimismi süstivatest koolimuljetest, kuid kuna täna jõudsid kohale pikisilmi oodatud söögilaud ja toolid, siis pean ma oma ülevoolavat rõõmu jagama. Seni oli meie väikse salongi ainsaks mööbliesemeks üksteise otsa laotud kohvritest torn, mida siis erinevatel otstarvetel kasutasime...

Järelnoppija nagu ma olen, sai otsustatud, et IKEA poleks ikka päris see, ning nädalavahetusel võtsime metroo maailma suurimale kirbuturule (Les Puces de Saint-Ouen, http://www.parisperfect.com/paris-flea-markets.php ). Tõeline pärl, kus leidub KÕIKE. Üüratult suur, nii et küllap jõudsime ülevaate saada vaid piskust, ja igasugune eeltöö oli ka tegemata. J sai kuningliku nuku vihmavarju, võrksukkade ja pika aluspesuga uhke ballikleidi all ja mina sain kiiksuga söögitoakomplekti:). Täiesti pretensioonitult tänavakaupmehelt võileivahinnaga. Nüüd on veel vaja toolidele padjad peale osta. Igatahes kunagi sobiks see hästi minu hetkel veel olematu Hiiumaa suvila terrassile:).
Kuna rõõm MÖÖBLIST on suur, siis on peast pühitud ka ebameeldivused. Kolmel õhtul järjest pidin tõdema, et lubadustest kinni ei peeta. Aina "kohe-kohe" jutt.  Ja meie olime spetsiaalselt iga päev tunde kodus mööbli saabumist oodanud, selle asemel, et õues õhtupäikest nautida. Täna palusin ühel rikkama sõnavaraga kolleegil telefonis kurja häält teha ja mitte jätta mainimata, et helistatakse saatkonnast, ning mööbel oli nagu võluväel kell kuus ukse taga:). Passimisel olid siiski ka omad plussid. Nimelt leidsin ma keldrist kaks rauast roostetavat riiulit, pesin need korralikult puhtaks ja ostsin  värvi ka juba valmis.
Järelnoppimine on siin üldse täiesti tavaline. Pühapäeviti tasub tänavatel ringi jalutada, sest siis tõstetakse tänavale prügiautot ootama kasutatud mööblit, mis tihti on ka igati korralik:) (tõepoolest, olen oma silmaga ka juba näinud).  Paraku tundun ma endale juba liiga soliidses eas olevat, et pühapäeviti tänavatel mööblit nihutada. Aga mine tea.
See 18. linnajao turu-Pariis on hoopis midagi muud kui meie 16. Inimesed on hoopis teist värvi ja mõtlevad hoopis teisi mõtteid. Turule lähenedes kogesin hetkeks täitsa déjà-vu tunnet - nagu oleks jälle Togos. Mustad mehed põristasid trumme ja müüsid grillitud maisitõlvikuid, ümberringi meeletu sigin-sagin ja kirjud naised igasugu träni müümas. Siiski jah, lahtisi kanalisatsioone ning lehka polnud. Ning tänav oli asfalteeritud. (Sealt edasi antiigiturgudele jõudes on muidugi pilt hoopis tsiviliseeritum.) Siit algab võlumaa:

J jaoks ei olnud selles siiski suurt midagi erilist. Söögitädid ja uksehoiutädid on ka meie koolis mustad. Meie kooli söögi- ja uksetädid on üldiselt lustlikud ja soojad.  Jennile meeldivad.  Ja paljudel valgetel lastel on mustad lapsehoidjad, kes neile kooli vastu tulevad ning mänguväljakule viivad. Valged emad teevad karjääri ning annavad õhtul koju saabudes valgetele lastele headöödmusi, et asuda seejärel ise pikka õhtusööki nautima.