Eesti värk täies hoos

Lühidalt siis neist Estonie Tonique üritusist, kuhu meie läinud oleme. Kõik nad on olnud täitsa elamused! Kronoloogiliselt:
Kõigepealt muidugi viikingilaev, kus mina sain korra olla natuke isegi tüürimees põlvist nõrgaks võtva madruse käe all:)). Kahjuks mitte küll Seine voogudes, vaid pisikesel kanalil quai de Valmy`l 10. ja 19. arr. piiril. Viikingilaev osutus pariislaste hulgas päris popiks ja paljud said katsetada navigeerimist ja sõudmist. Lapsed olid muidugi pöördes.
(Pööratagu tähelepanu ajalooliselt lühikestele juustele. Pilt ise on tehtud pea ainukesel külmal päeval, nii et seepärast siis kubujussid.)

Samal päeval esines ka Svjata Vatra, mis tekitas armsaid nostalgilisi mälestusi A ja P pulmapeolt umbes täpselt kaks aastat tagasi...
Ja õhtul näidati laevapurjele tõeliselt efektset varjuteatrit live`s Svjata Vatra sugestiivse taustamuusikaga. Väga äge. Aeg oli hiline, aga lapsedki jälgisid suud ammuli, sest midagi erilist oli toimumas.


Tänu kaiüritustele avastasime, kui lahe on teha animafilmi! J tegi 20 minutiga ühe toreda filmiõpetaja käe all liigutava armastusfilmi suudlevast printsist ja printsessist. Ootan seda pikisilmi meilile. Miks mulle keegi varem ei ole öelnud või näidanud, et see nii tore on??

Samuti sai meisterdatud männikoorest laevukesi. Pariisi lastele ehe kogemus, ma usun. See Valmy-kant oli meeldivalt pretensioonitu. Endised ajaloolised vabrikutööliste elamud piki kanaliäärt ja sealt edasi Gare du Nord jne. Tegelikult palju pariislikum kui meie 16e, ma ütleks.
Mis veel. Ahjaa, etnoõhtu:). Käisime kuulamas setu memmesid ja vaatamas filmi Kihnu saare elust. Kift oli. J lemmikud olid need, millest kumasid läbi Zetode poolt kaverdatud lood. Nt rikaste ja vaeste tants. Järgnes ebavõrdsuse teemaline arutelu lapsega, sest talle ei mahtunud pähe, et kehvikutest taluinimesed pidid leppima hiirekoibadega, samal ajal kui rikkad rasvast karuliha tarbisid (mõmmibeebi:). Vaata J, midagi ei ole muutunud, Sina sõidad metrooga, aga osad lapsed ei sõida metrooga iialgi, sest see on pööblile... Sinu emme jõuab jäätist osta, aga osad emmed seepärast, beebi süles, metroos aariaid laulavadki, et nad seda kunagi osta ei saa.
Saarefilm pani mõistagi igatsema Eesti suve. J jaoks oli päris striking, et kihnu pulmas pruudil nägu looriga kinni kaetakse, et ta koduteed ema-isa juurde ei mäletaks. Ta ei olnud enam päris kindel, et  kunagi abielluda tahab. Tundsin endas kohustust siiski väita, et abielu võib olla päris tore asi.
Portreefilm Jaan Kaplinskist (http://thekaplinskisystem.blogspot.com/). See on intervjueeritud prantsuse keeles! (Minule mõnusalt paras nivoo.) Visuaalselt väga ilus film. Puudutas. Kahjuks jäid KÕIK mu raamatud Eestisse.
Ja muidugi Mari Kalkuni kontsert. Minu jaoks täiesti uus armas avastus, tahaks karjatada prantsaslikult Bravo!  Eriti sumedaks tegi asja muidugi kontrabass;). Kontsert ise toimus varieteelaadses punaste samettoolidega klubiteatris Pigalle`i kandis. Kes teab, see teab, mis kant see on. Päris omapärane oli seal õhtul lapsega liikuda:). Aga Pariisis on see täiesti okei.  Kuna Mari Kalkun esines lausa väikse festivali raames, siis jäime kuulama ka teisi. Ja avastasime ühe pärli veel! The Two, indie pop. Vt nt see, igati pariislik video:
http://www.youtube.com/watch?v=wczF7XYSVYQ&feature=relmfu
Kesköö eel läks päris rajuks, siis tulime ära ja magasime lõunani:).
Tegelikult on toimunud veel palju rohkem. See on lihtsalt meie valik ja siia tuleb peatselt lisa.