On oktoobri lõpp ja mulle meeldib siin just nüüd. Päike on leebe, aga veel nii-nii soe. Lehed langevad ja krabisevad. Tokkroosid, minu lemmikud, õitsevad ikka veel. Sallid lehvivad (sall on siin poolkohustuslik ja praktiline ka, sest metroos võib olla kõva tuul). Turistimad turistid on lahkunud. Välikohvikute ümmargused väiksed tihedalt üksteise kõrval paiknevad lauad on rahvast täis. Suitsetatakse ja juuakse kohvi. Jardin du Luxembourg` s loetakse jätkuvalt raamatuid ja mängitakse tennist kõigi silme all. Ainult sealsed kuulsad paadikesed, mida lapsed suures purskkaevus ujutada saavad, on läinud talveunne ja tulevad tagasi alles kevadel. Vintage karussellid pöörlevad pooltühjalt ja leierkastid mängivad.
Muuseumid ja näitused peavad meid veel ootama. Sest lihtsalt väljas hängida on mõnus. Kuigi Grand Palais (http://www.grandpalais.fr/fr/Accueil/p-93-Accueil.htm) mänguasjanäituse (Des Jouets et des hommes - mänguasjad ja inimesed) visiteerisime ikka ära. Lahe kogemus igas vanuses inimestele! Mina olin vaimustunud sajanditetagustest peensusteni ja pisiasjadeni väljaviimistletud nukulossidest kogu sisustusega ja J näitust lõpetavast vanade põlenud ja katkiste mänguasjade hunnikust.
Poiste mängiasjade sektsiooni alustas kurb tõdemus, et läbi aegade on poiste mänguasjad julgustanud katsetama piire, lennutama fantaasiat, püüdlema kiiremale-kõremale-kaugemale, samal ajal, kui tüdrukuid tambitakse roosade, leebede kodu- ja printsessimängudega teada-tuntud turvalistesse olmeraamidesse...
Meie kooli ühe klassi õpetaja on siiski täiesti mees, samuti garderie`s lastega mängivad poisid. Ja kodutänava boulangerie`s teenindab meid mees.
Lastel on sügisvaheaeg (Toussaint) ja 1. nov., katoliiklik kõigi pühakute päev on siin riigipüha. J võtab vanavanematega päikest ja unustab prantsuse keelt. Tema toredatest vihikutest peaks kohe eraldi kirjutama. Need jäid maha.
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire