Kui J emaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud

Paari päeva pärast on J prantsuse koolilapsepõli juba 2 nädala pikkune. (Päris kooliaasta algas 5. septembril, meil aga 22.)

Meie kool (ecole maternelle) on riiklik ja elukohajärgne. Ida-Euroopa džunglikultuuriruumist tulnuna arvasin, et näen und, kui hoidsin käes koolimääramisdokumenti. Ei mingeid katseid, sünnist saati järjekorras passimist, eelkoolipaanikat. Hoolimata sellest, et kooliaasta juba käis, ei jäänud meie ukse taha. Ida-Euroopa ema mõte liiguks nüüd selles suunas, et räägi-räägi, meilgi saab niimoodi koha prügikooli… Aga siin ei ole nii. Igal lapsel on ÜKS elukohajärgne kool ja mujale ta õppima asuda ei saa.  Sissekirjutamistrikid pole võimalikud (esitada tuleb korteri ostu- või üürilepingu originaal) ega vajalikud (pole kohanud meedias ega mujal ühtki meile omast debatti), tase on riiklikult ühtlaselt tagatud.

Algkoolikohustus (ecole primaire) algab kuueselt ja mul on juba täna teada, et meie algkool saab järgmisest aastast olema see: http://ec-chernoviz.scola.ac-paris.fr/

Kurb, aga Eesti peale mõeldes hakkab millegipärast natuke piinlik.

Koolitee on meil 3 minuti pikkune. Tuleval aastal poole pikemJ.

Võib-olla see, et tegu on otseses mõttes KODU-kooliga, millega meie teed ka igal muul ajal ristuvad, on üks väike tegur, miks J kooli nii hästi omaks on võtnud.

Koolimaja on Pariisi mõistes suhteliselt suure ja vaikse sisehooviga kõrgete lagedega ja avarate akendega pisut kulunud moega hoone. Hommikuti on uksed avatud 8.25-8.35, punkt kell 8.40 algavad tunnid ja hiljaks jääda ei tohi. Uksel tervitab igal hommikul must uksetädi (tere hommikust, mu daamid ja härrad, tere hommikust, mu lapsed ja nii kõik need 10 min jutti:), enamasti on hommikuti kõiki tervitamas ka Madame direktriss isiklikult.

J klassi õpetaja on kaunis ja väga sümpaatne Winona Ryderi meikimata ja kolmekümnendate alguses koopia. Mulle on ta esimesest hetkest alates väga sobinud. J umbkeelsusesse suhtus ta väga rahulikult ja paistab, et J on hoogsalt kaasatud klassi tegemistesse (tõstab kätt ja käib tahvli juures kirjutamas nagu teised, laulab häälduse järgi kaasa, meisterdab, osaleb igapäevases nädalapäeva- ja kuupäevamängus, numbrid on tal õnneks selged jne). Ega ma täpselt ei tea, mis seal toimub, aga rõõmsalt ta sinna iga päev jääb… Ja õhtul lausub, et loomulikult ta õppis ja kui aru ei saa, siis vaatab, mida teised teevad. J Arutles, et mis siis saab, kui see, kelle pealt ta vaatab, mida teha tuleb, õpetajast valesti aru saanud on – siis teeb ju tema ka tahtmatult valesti.

Lapsi on klassinimekirjas 27, kuid tegelikult pole ma kunagi üle 20 näinud. Pigem vähem. Pea kõik on prantslased, mõnel tundub olevat inglisekeelne ema või isa.

Koolivaheaeg on 22. okt – 2. nov. Siis saab koju vihikud seni tundides tehtuga. Ootan põnevusega.

Kool on natuke rohkem kool kui Eestis lasteaed. Mänguaega on vähem. Magamiseaega ei ole üldse. Klassis on suured ümmargused lauad ja suur tahvel. Vahetundidel ollakse õues ja mingit dressipükstes liivakastis aelemist olla ei saa, sest esiteks ei käi keegi dressipükstes koolis ja teiseks puuduvad kõik need atribuudid, mida meie lasteaiaõuel nii iseenesestmõistetavaks peetakse ja kolmandaks kutsub kell varsti jälle tundi.

Millal prantsuse lapsed siis ometi mängivad – mäng on ju laste töö -, mõtlete nüüd. Prantsuse lapsed mängivad pärast kooli mänguväljakutel, parkides ja koduhoovides. Siis kui Eesti lapsi eelkooli ja huvialaringi transporditakse. Kindlasti on õpe ka mänguline.

Koolis on kahetunnine söögivahetund. Kõigis Pariisi 16. linnajao koolides on üks ja sama menüü ning näiteks oktoobri menüüga saab tutvuda siin (dejeuner): http://www.caissedesecoles16.org/_user/File/266/Menu_self_octobre_2011.pdf

Nii korraldab toitlustamist iga linnaosavalitsus. Toiduraha on 5 eurot päevas, kui sa ei tõesta, et peaksid vähem maksma. Selline võimalustepõhine finantseerimine kehtib kõiges (koolitoit, kolmapäevane vabaajakeskus, muusikakoolid ja kunstikoolid päris-koolilastele, mis on samuti riiklikud jne).  Nii võiks olla meilgi. Automaatselt lajatatakse täishind, kuid kui viitsid ette võtta paberimäärimise ja asjaajamise (järelikult vajad soodustust ka tõepoolest), siis on võimalik saada vähemmaksjaks. Toiduraha puhul vähendatakse ekstreemjuhul ühe korra hind lausa ca 0,5 euroni.

Koolipäevad lõpevad 16.30. Kui lapsele siis must või asiaadist koduhoidja järele ei tule, minnakse üheskoos kodust kaasa pandud õhtuoodet võtma. Garderie`s ehk pikapäevarühmas saab laps olla maksimaalselt 18.30ni. Garderie`d rahastab riik. Õpetajaid seal muidugi pole. On mustad rõõmsad tädid. Ja riigisüsteemi palgal kutid, kes lastele paberlennukeid teevad. Kui tuleb tahtmine joosta ja hullata, siis seda teevad nad ka, kuigi võimalused on piiratumad kui Eestis ja puuotsa või kuurikatusele ronida ei saa. J põhiliselt ripub ühe aknavõre küljes…

Kooli tuli viia vedelseepi ja pabertaskurätikuid ning kogutakse annetusi. Hea kodune tunne.

Kas me harjutame õhtuti prantsuse keelt? Ei, selleks oleme liiga väsinud, laisad ja ebametoodilised. Mulle sobib, et kooliharidus siin nii varakult nii süsteemne on. Lapsel ei jää midagi vajaka lihtsalt seepärast, et tema ema usub sellesse, et kõik peab ise külge jääma.

Lapsed ärkavad vara ja lähevad vara magama. Perega õhtul koosolemise aeg on lühem kui Eestis oleks.

Kord nädalas saab õpetajalt vihiku (cahier de correspondance), kus saab õpetajaga vastastiku tähelepanekuid vahetada ja kooli puudutavad infot jagada. Kord kuus on selle kuu sünnipäevalaste sünnipäevapidu.

Kaks korda aastas antakse tunnistus ja juba oktoobri keskel on iga lapse individuaalne hindamisateljee (mis nad küll vaese Jenniga seal pihta võivad hakata??), kus osalevad kõik kooli õpetajad ja laps.  

Ja kolmapäeviti koolitunde pole. Koolis tegutseb linna korraldatud centre des loisirs. Ja nii üle linna igal pool. See on üsna korralikult tasuline ja süüa antakse kaks korda. Centre korraldab väljasõite ja kutsub lastele lõbustajaid. J on seal osalenud ühe korra ja kirjelduse kohaselt toimus diskotantsuõpe ning mikrofoni laulmine. Eks siis kuuleb, mis homme. Kolmesed kuni suurte klass (5-6-sed) on seal koos. Centre des loisirs tegutseb ka algkoolides.

Kokkuvõtteks, olin alati arvamusel, et Eesti süsteemist paremat olla ei saa. Nüüd ei ole ma enam nii kindel. Kuigi mõtlen ikka heldimusega meie lasteaiale ka tagasi.

Millist mõju selline „šokiteraapia” lapsele tegelikult omab, seda ju tegelikult ei tea veel. Püüan sellele mitte ka mõelda, sest ega see midagi kergemaks ei tee. Pealtnäha on kõik väga hästi, kuigi klassi eesrindlane J enam kindlasti olla ei saa. Õnneks ei tundu see teda ennast häirivat ja keelt jääb ka iga päevaga natuke külge. Kuigi mingit nädalaga vabalt rääkima hakkamist küll pole täheldanud. Palju abi oli kindlasti viimasel kuul Eestis võetud eratundidest toreda õpetaja juures. Kasvõi lihtsalt selleks, et J harjuks mõttega, et on olemas prantsuse keel. Kas ta julgeb õpitut ka rakendada – kahjuks vähem, kui ta tegelikult oskaks. Ütleb, et ei taha vigu teha. Aga laulma on hakanud ilusti nelja mälu-järgi-prantsuse keeles lastelaulukest. Võib-olla ühe lastelauluõpiku ikka muretsen, sest see tundub olevat lihtsaim tee J jaoks keelt õppida.

Ahjaa, ja muidugi ametiühing. Protestirahvale kohaselt on koondumine nähtav ka koolis. Aegajalt õhtuti toimuvad erinevate lastevanemate ametiühingute vmt koosolekudJ. Need on üsna suured ja mõjuvõimsad organisatsioonid. Praegu on juhatuste valimise aeg. Mullegi on tulnud juba mitu kutset liituda ja kandideerida.